Liivi Steak House on täpselt see, mida nimi lubab - lihtne lihakoht. Iseasi, et lubadus on antud inglise keeles, aga praed näevad välja eestimaised, niisugused kodused ja kartulilised.

Steak House ehk Lihatükimaja ei ole läbi aastate muutunud ja pole vajagi, liha on liha. Meie restoranielu ongi viimasel aastakümnel liiga rahutu olnud, oma liistude juurde jäämine on igati positiivne.

Liivi Steak House'i menüü on üles ehitatud lihatükkide järgi: kõigepealt road looma sisefileest, siis välisfileest, siis sealiha ja muud lihad. Lisan-divalik tuleb kliendil endal teha ja see on kõikidele lihadele üks ja seesama, tavalisest keedukartulist riisini, nii nagu ikka. Vahepealne mänguruum on täidetud kastmete ja valmistusviisidega.

Roogade juures on uue aja kombe kohaselt soovitatavad veinid, ainult et sellest on vähe kasu - klaasikaupa on saadaval vaid paar veini.

Eelroaks valisin tomati-sibulasalati, selle juurde oleks peakoka soovituse järgi sobinud Soave Classico. Lõunakaaslane tahtis natuke tahedamat, valis Nizza salati, aga see oleks juba Rioja Muga Blancot vajanud. Pearoaks oli mul Liivi leheke - õhukeseks vasardatud veise välisfilee, mis vajaks Nottage Hill Chardonnay'd, kaaslasel tournedos, mille juurde käiks Chateau Marquis de Mons.

Klaasikaupa ei saa neist ühtegi, nii et tänan soovitamast, aga iga roa juurde pudelit lihtsalt ei jaksa ära juua. Kas on puudu korgitseridest või kelnerite lihasjõust?

Mitte ei saa aru, miks pudelikaupa joomist ainsaks võimalikuks viisiks peetakse, eriti just lihasöögid vajaksid toetavat veini kõrvale. Esiteks aitab see liha maitset mitmekesistada, olles seega esimeseks kokaabiliseks, teiseks aitab vein lihavalke lõhustada, mis ei ole ju kah vähe tähtis.

Tomati-sibulasalatis oleks ma heameelega näinud õhemaid sibulaviile. Tõenäoliselt on olemas inimesi, kes suure mõnuga jämedaid sibularattaid söövad, aga mulle meeldiksid nii millimeetri-kahepaksused. Seevastu Liivi leheke ehk vasardatud välisfilee oli tõesti õhuke, parajalt praetud ja lihtsal moel võiga maitsestatud. Suurepärane liha sellisele sööjale, kes ehedat lihamaitset eriti ei armasta, oli niisugune õrnakene ja pehmekene.

Tournedos Brasiilia härja sisefileest suitsupeekoniga täiendatud vürtsika kastmega kujutas endast tõeliselt lihalikku liha - tihke, keskelt verine, nii kaste kui ka liha mõlemad tõeliselt tugevad. Selle prae juurde valitud friikartulid olid samuti õnnestunud, parajalt krõbedad ja üldse mitte õlised. Liivi lehekese keedukartulid oleksid küll võinud olemata olla - mis iganes sorti kartul, aga igatahes igavad ja maitsetud. Ja neid oli ka liiga palju.

Lihamaja magustoiduvalik pole eriti suur, maitsestatud kohupiimakreem, jäätised, puuviljad ja pannkoogid. Desserdiks soovitaks valida mõni muu koha, meie jalutasime naabruses olevasse kohvikusse. Omajagu üllatavad on Lihtsa Lihamaja hinnad - liha on ju hea, aga jämedate sibularataste ja maitsetute keedukartulite eest tuli tipprestorani hinnaklassis arve.