Enne ostu võta kaamera kätte

Nikon D80 on kuni 15 000 krooni maksva kerega digitaalsete peegelkaamerate seas parim valik, selgus Tehnotrendi testist.

Nikoni eelistamise põhjuseks on nn amatööri keresse pakitud professionaalne sisu: kaks valikute ketast, kiire opereerimine, lihtne kasutamine, palju käsitsi seadistamise võimalusi jne. Poolprofessionaalsest mudelist Nikon D200 lahutab seda vaid metallkere ja stuudiovälgu kontakti puudumine.

Üsna võrdselt järgnesid Canon 400D ja Sony A100. Mõlemal on piisavalt funktsionaalsust, kuid puudu teine valikute ketas kaamera tagaküljel, millega seada kas ava või säri.

Väikeste mõõtmetega aparaatidel Olympus E400 ja Pentax K100D on suurust kärpides kasutusmugavusele liiga tehtud - kui kaamera on ebakindlalt käes või tundub habras, on pildistamisega tükk tegemist.

Fotokvaliteedilt on selle klassi kaamerad siiski üsna võrdsed. Tegime iga aparaadiga kolm fotot - kontrastsete varjualade, kirgaste värvide ning nn keskmistes toonides pildi. Pildistasime automaatseadetega.

Peegelkaamera ise häid pilte ei tee, kuid võimaldab fotograafil neid teha.

Peegelkaamerale tasub mõelda, kui kompaktkaamera piirama hakkab. Kui on tunne, et ei saa "pilti kätte", sest kaamera võimalused pitsitavad. Kui tahta automaatrežiimiga pildistada, pole vahet, kas teha seda kompakt- või peegelkaameraga - viimane lihtsalt maksab rohkem.

Ostmisel tasub peale fotohuvilistest tuttavate soovituste ka enda maitset ja sisetunnet arvesse võtta. Mis ühele käes sobib, ei pruugi istuda teisele. Kui kaamera on esimest korda pihku võttes ebamugav, nupud ei ole seal, kuhu näpud ulatuvad, või muud taolist, ei ole see fotoaparaat ehk parim valik.

Nõnda ei olegi olemas läbini objektiivset soovitust. Canoni kasutaja oskab pigem Canonit kiita või laita, sest ta tunneb seda kaamerat rohkem kui teisi marke. Pentaxi omanik on oma aparaadiga harjunud. Samuti ei saa väita, et üks või teine kaamera on alati parim valik - selleks on inimeste eelistused ja vajadused liiga erinevad.

Kaamera tasub osta mõningase varuga. Kuigi praegu võid tunda, et "ega ma kahte valikute ketast vaja, sest ma ei oska veel pildistadagi", siis aktiivselt hobitades pildistaja areneb ning lisavalikute ketas säriaja või ava suuruse sättimiseks võib kuue kuu või aasta pärast pildistamist oluliselt mugavamaks muuta.

Peegelkaamerat ostes investeerib pildistaja süsteemi, mitte ainult kaamerasse: kere, objektiivid ja muu lisavarustus kannavad tulevikus ühe tootja logo. On küll universaalseid tootjaid, näiteks Sigma, kes valmistavad objektiive või välke pea kõigile aparaatidele, kuid üldiselt eri tootjate lisaseadmed ei ühildu. Canoni kaameraga Nikoni objektiivi kasutada ei saa. Küll saab uute kaamerakeredega kasutada juba olemasolevaid lisaseadmeid ehk uut keret ostes ei pea kogu komplekti välja vahetama.

Testitud aparaatidest kogukaima ja mugavaima kerega, mis täidab pihu hästi ning tundub käes kindel. Mudeli D70 edasiarendusena on D80 siiski mõõtmetes kahanenud ning selgi jääb näpp kaamerat käes hoides üle.

Seadistamiseks vajalik on kerele välja toodud ning menüüsse sukeldumiseks põhjust eriti polegi. Kaamera peal olev ekraan seadete infoga on samuti selge ja lihtne. Nikon oli proovitud kaameratest ainus, millel oli kaks seadistusketast - üks päästiku juures, teine pöidla all. Nendega saab seadistada näiteks ava ja säri. Kaks ketast tähendavad pildistajale rohkem seadistusvõimalusi, võimalust rohkem foto tulemust suunata.

Menüü on kaameral sama mis klass kõrgemal Nikon D200-l ehk loogiline ja ka esimesel kasutamisel mõistetav. Ikoonid-kirjad on selged ning manuaali ei vaja.

Õnnetuseks kasutab Nikon D80 siiski vaid SD-mälukaarti ning ei toeta teisi levinumaid tüüpe.

Pildiotsija on kirkam ja selgem kui näiteks Canonil või Pentaxil. Kiita tasub ka komplektis olevat objektiivi, mis teeb näiteks testis osalenud Canonile ja Olympusele silmad ette.

Peos peaaegu perfektne, mõõtmetelt Nikonist väiksem ja kaalult kergem. Parema käe haaratav nn sang võiks veidi jämedam ja kogukam olla, et sobiks ka keskmisest suuremale käele.

Pildistamiseks vajalik on kerele välja toodud ning otseselt millestki puudust ei tunne. Nupud on lihtsad ja ikoonidega tähistatud ning kaamera on tõenäoliselt paljudele kasutatav ka juhendita.

Samas tõstaks kaamera väärtust tublisti ühe ketta lisamine, mis võimaldaks aparaati kasutada ka keerulisemates olukordades, kui seadistamisega on kiire.

Mõistetamatuks jääb, miks toodetakse selliseid objektiive, nagu on sellel mudelil ees. Eeskujuks võiks olla Nikoni komplekt. Proovides Canoni kaamerat tunduvalt kallima objektiiviga, oli piltide vahe märgatav ning seda sama nurga ning stseeni korral. Seega peaks Canon EOS 400D ostma pigem eraldi kerena ning leidma sellele kohe alguses parem objektiiv.

Sarnaselt Sony A100ga lülitab Canon LCD-ekraani välja, kui nägu on aparaadi ligidal.

Kere on Konica Minolta kasutajaile tuttav, just selle fotokaamera järeltulija Sony A100 on.

Kui Pentax ja Nikon on hõlpsalt kasutatavad ka juhendit lugemata, siis Sony vajab natuke harjumist. Kerele on välja toodud hulk nuppe, et pildistamisel menüüdes sobrama ei peaks. See võib olla nii positiivne kui ka negatiivne, sõltub harjumustest.

Kere on peos mugav ning tundub piisavalt kogukas ja üsna tugev.

Ehkki kere on Sonyl üsna suur, pole sel pealmist ekraani seadete infoga. Seda asendab kaamera LCD-ekraanile kuvatav. Lahendus on küll moodne, ent ilmselt üsna energianõudlik.

Samas lülitatakse ekraan välja, kui kasutaja nägu on pildistamisasendis kere tagaosa lähedal. Selle jaoks on kerel spetsiaalsed sensorid.

Samuti teeb head tööd keres paiknev pildistabilisaator, mis päästab pisemate käevääratuste ja apsude korral pildi teravuse üpris edukalt.

Keres paikneva stabilisaatoriga kaamera aitab tulevikus ka objektiivide hinnast säästa, kuna üldjuhul topeltstabilisatsioonil mõtet ei ole.

Peos on aparaat mugav. Kuigi kere on plastist, ei tundu see ebakindla või õrnana. Mehe pihu jaoks on kere natuke pisike - kaamerat käes hoides kipub paremal käel üks näpp üle jääma. Kaalu võiks kaameral isegi rohkem olla.

Nupud on loogilistes kohtades ning pildistamiseks hädavajalik on kerele välja toodud. Nuppude asetuselt sarnane Nikoni loogikaga, kuid nuppude arvult jääb Pentax Nikonile alla.

Lisaväärtus on see, et režiimikettalt funktsiooni valides kuvab kaamera ekraanile ikooni selgituse. Muidu jääks selgusetuks näiteks funktsioon B, mida varem kohanud ei ole. See on nimelt režiim, kus kaamera säritab pilti nii kaua, kui pildistaja päästikut all hoiab (ingl k bulb). Tavaliselt sellise pildistamise jaoks eraldi funktsiooni ei looda.

Pildiotsija on ülejäänud nelja kaameraga võrreldes veidi sinaka tooniga, kuid selge ja piisavalt avar. Fotod on ülejäänutega võrreldes kontrastsed ning intensiivsete värvidega.

Menüü lihtne ja arusaadav, üleliigsete vilede ja kelladeta, kuid piisavalt erinev teiste tootjate kaameratest, et mõningast harjumist vajada.

Muret tekitab aparaadi lärmakus, kohati tekkis pildistamise ajal suisa hirm, et objektiiv on katki. Nimelt teeb mehaanika automaatselt fokuseerides häält nagu mõni "Tähesõdade" robot.

Kerekujult ja suuruselt meenutab see Olympuse mudel pigem kompakt- kui peegelkaamerat - puudub parema käe tugev käepide. Kere on plastmassist ning seda on ka tunda.

Kui suurem objektiiv ette panna, peab kaamerat ilmselt ka objektiivi alt toetama, muidu võib ehk aparaadile liiga teha.

Ekraan seadete infoga puudub, kuid info saab nii nagu ka Sony ja Canoni puhul kaamera LCD-ekraanile kuvada. Lahendus on küll silmale hea, kuid ilmselt üsna energianõudlik.

Ainsa kaamerana eestikeelse menüüga, kuid tõlge ja ikoonid nõuavad harjumist.

Pildistamiseks vajalike seadete paikapanemine käib menüüst, kerel liigseid nuppe ei ole ja ka särilukustuse nuppu ei leidnud.

Samas on selle kaameraga võimalik teha täiesti talutavaid pilte. Lihtkasutaja kaamerast eristab see, et pärast foto tegemist kuvatakse ekraanil histogramm, mille abil saab pildistamismetoodikat parandada.