Mitmed analüütikud väidavad, et Eesti üks suuremaid probleeme on töötajate suundumine välismaale tööle. Keskerakonna juht Edgar Savisaar on kasutanud välismaale tööleminekut argumendina, põhjendamaks vajadust ebarealistliku palgatõusu järele.

Mina arvates on inimeste välismaale tööleminek Eestile igati kasulik. Enamik välismaale läinuist pole ju emigreerunud, nad toovad oma sissetulekud riiki tagasi. Tegemist on keskmisest inimesest ettevõtlikumate töötajatega. Kõige muu kõrval omandavad inimesed välismaal töötades mitmekesiseid kogemusi. Pole isegi niivõrd oluline, kas kogemused on positiivsed või negatiivsed. Kodumaale naastes tulevad need kindlasti kasuks.

Need välismaale tööle läinutest, kes on sealsetes firmades heas kirjas, on omamoodi saadikud, kellest võib tulevikus kontaktide loomisel abi olla. Tahame või ei taha, aga äri käib paljuski kontaktide kaudu ning välismaal töötaja võib tulevikus olla oma tööandja või tööandja tuttava kontaktisik siinmail. Meie üheks suureks eeskujuks olnud Iiri fenomeni üks põhjus oli seegi, et USAs on väga tugev iiri immigrantide kogukond, kelle kaudu USA suurfirmad nende esiisade maale investeerima hakkasid.

Ja kolmas, võib-olla isegi kõige olulisem asjaolu: välismaale läinud töötaja on küllaltki oluline eksportöör. Ta ekspordib oma tööjõudu.

Eri hinnangute kohaselt töötab välismaal 20 000-35 000 inimest, mis tähendab, et peaaegu 5% tööealistest ekspordib oma tööjõudu. Kui palju on meil majandusharusid, milles ekspordi osatähtsus seda ületab?

Oletame, et välismaal töötaja keskmine kuupalk on 2000 eurot, millest pool tuuakse kodumaale. See aga tähendab, et iga kuu tuuakse kodumaale kuni pool miljardit krooni, mida kulutatakse siinsete kaupade ja teenuste ostmiseks.

Muidugi on probleemiks kuude kaupa kodunt eemal olevad emad-isad. Aga see ei ole enam majanduspeegli teema.