Vaadates tähti läbi teleskoobi

Laurits Leedjärv räägib, et nende observatooriumi juures töötab ligikaudu 70 inimest. "Vaatlejaid on astronoomidest viis-kuus-seitse inimest. Igal on oma huviobjektid, aga kokku on pandud ka selline ühine vaatlusprogramm kõige huvitavamatest objektidest. Ja kes vaatlemas käib, see katsub ka ühisprogrammi objektidega tegeleda," kirjeldab direktor vaatlussüsteemi. Selliseid tähti, mida Tõraveres intensiivsemalt jälgitakse, on natuke üle kümne.

Kuna tähtede vanus võib ulatuda inimesele hoomamatutesse aastatesse, miljarditesse ja kümnetesse miljarditesse, siis tegeletakse observatooriumis teatud sorti muutlike tähtedega.

Kõik tähed muutuvad oma elu jooksul, aga tavaliselt on need muutumised väga pikaldased. "Selle aja jooksul, mil näiteks inimene Maa peal on eksisteerinud, ei juhtu suurt midagi," seletab Laurits Leedjärv.

Samas on olemas väga erineva vanusega tähti ning ka selliseid muutlikke tähti, mille muutused toimuvad inimesele mõistlikes ajaskaalades, alates sekunditest, tundidest, päevadest kuni aastateni välja. Leedjärv räägib, et eriti huvitavad neid tähed, kus muutused ei ole korrapärased ega ennustatavad. "Kui neid muutusi pikemat aega jälgida, saab aimu, mis seal tegelikult toimub. Sellises kehvas kliimas jälgimine on juba omaette ülesanne, ei ole tingimata igal öösel vaja vaadelda … Aga kui me saame ikka ühte tähte aastaid vaadelda, on see juba omaette väärtus."

Kuna teaduses ei ole midagi väga rangelt ette kirjutatud, tegelebki iga astronoom just sellise uurimisvaldkonnaga, mis teda kõige rohkem huvitab. Tähefüüsika töörühma teadur Alar Puss uurib näiteks kaksiktähti, kus üks liige on natuke jahedam ja teine natukene kuumem ning põhitunnus on sealjuures loomulikult muutlikkus. Kõik tähed on väga kuumad, kõige jahedamad tähed on umbes 3000 kraadi juures. "Kui tähearengut vaadata, tekib küsimus, kuidas nad selliseks on saanud. Samal ajal on olemas objekte, mille puhul tahaks teada, mis neist küll saada võib. Kui hästi läheb, on võimalik kokku ajada küsimus, kuidas nad selliseks saanud on, ja küsimus, milliseks nad saada võivad," püüab Puss tähevaatluseesmärke üldisemalt seletada.

Alar Puss on see inimene, kes kasutab Põhja-Euroopa suurimat teleskoopi. Hetkel, kui ta avab kupli ning keerab teleskoopi ava suunas, ei saa enam hästi aru, mis liigub ja mis mitte - kas maapind või katus. Kuigi tegemist on teleskoobiga, mille peapeegli läbimõõt on poolteist meetrit, seab see teadlastele siiski teatud piirid. Laurits Leedjärv seletab, et ega nad väga nõrku tähti uurida saa ning enamasti tegeldakse selliste tähtedega, mida palja silmaga ei näe, aga mis tähtede maailmas on siiski suhteliselt heledad. Maailma suuremate teleskoopide läbimõõt on kümmekond meetrit ning enamasti on need seatud üles mägedesse, pealepoole pilvi.

Observatooriumis kasutatakse põhiliselt tähespektri pildistamise meetodit. Leedjärv üritab võhikule enam-vähem arusaadavalt lahti seletada, kuidas see protsess toimib: "Teleskoop kogub valguse kokku ja teeb tähe heledamaks. Teleskoobi taha pannakse vastavalt vajadusele aparaat, mis info kokku korjab, ning siis saab selle tähevalguse laiali lahutada tähespektriks." Tuues näitena kõrvale vikerkaare ja selle värvid, seletab Leedjärv, et tähespektri järgi saab näiteks teada, millistest keemilistest elementidest täht koosneb, infot tähe kui terviku liikumise kohta ning seda, kas on ka mingeid gaasijugasid (kaksiktähtede puhul näiteks nendevahelisi gaasijugasid).

Alar Puss seletab, et teleskoobi juures tornis peab olema täpselt sama temperatuur, mis väljaski. Isegi 20kraadise pakasega on kupli all sama temperatuur. Seda seetõttu, et eri temperatuuril on õhutihedus erinev ning valguse murdumise näitaja muutub ja saadud info ei oleks õige. Teadur kirjeldab, et pakasega peab seal külmas olema vaid mõnda aega, niikaua kui masinad ühendatud või vajalikud tulemused vaadatud. Ümara kupli kõrval on kohe ka väike putka moodi ruum, kuhu vajadusel saab sooja minna.