Psühholoogi juurde minek nõuab julgust

Stress on pingeseisund, organismi eriline füsioloogiline reaktsioon vastuseks välis- või sisekeskkonna negatiivsetele mõjuritele. Aga stress võib vahel olla positiivne, stimuleeriv - panna inimesi õppima, midagi oma elus muutma, sõnab Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku ülemarst doktor Riina Jents.

"Me peame end iga päev mobiliseerima, aga kõigil lihtsalt ei jätku ressursse muutunud olukordadega toimetulekuks. Stress on olukord, kus inimene hindab oma toimetulekuvõimet madalamaks, kui antud olukord seda nõuab. Üks tajub seda ohuna, mis on suunatud tulevikku, teine kahjutundega, mille juured jäävad küll minevikku, aga ohustavad homset ning kolmas võtab seda kui võimalust tõusta teistsugusele mõtlemistasandile. Seepärast on väga oluline õpetada inimesi stressiga toime tulema, et taastada või säilitada psühholoogiline heaolu," kommenteerib Ida-Tallinna Keskhaigla psühholoog-psühhoterapeut Ene Raudla.

Stressi tajumisega toimuvad muutused füsioloogilisel, emotsionaalsel, kognitiivsel ja käitumuslikul tasandil. Keha justkui valmistub võitlemiseks, ja küsib, mida ma selles olukorras (kui olen läbipõlemise äärel, tööst ilma jäänud, lähedase matnud, tagasipöördumatult haigestunud, perekonna kaotanud vms) teha saan, millised on minu toimetuleku ressursid? Tavaliselt kasutab inimene stressiga toimetulekuks tema jaoks senini harjumuspäraseid viise ja vahendeid. Need ei tarvitse aga alati olla sellised, mis viiks stressi põhjustanud olukorra muutusteni, kirjeldab stressi psühholoog.

Ravimisõltuvus võib tekkida siis, kui patsient ei õpi depressioonist põhjustatud olukordi muutma. Koos psühhoterapeudiga peavad nad situatsiooni vaatlema, kuidas inimene saab järgime kord samu negatiivseid emotsioone läbi elades transkvillisaatoriteta hakkama, arutleb psühholoog.

Patsient peab endale seadma niisugused eesmärgid, mille saavutamiseks on vaja end piisavalt pingutada ning rõõm tehtust, heaolutunne ja enesekindlus tagavad edu ning tema elujärg paraneb.

"Mina psühholoogina ei valmista inimesi ette võitudeks, vaid kaotusteks - kuidas nende lüüasaamistega just mõtlemise tasandil toime tulla.

Paradoksaalne, kuid just see aitab inimesel vabastada varjatud ressursid olukorraga edukaks toimetulekuks.

Kui me anname kaotusele katastroofilise suuna, siis meie mõte käivitab kogu hormonaalsüsteemi ja vallanduvad katastroofile omased emotsioonid - hirm ja kaos, mis nüüd saab?

Muidugi võib elus ette tulla ka äkkolukordi, dramaatilisi sündmusi.

Me ei saa muuta alati olukorda, aga saame muuta mõtlemist selle olukorra üle.

Autor: Tiina Kolk