Psühholoogi juurde minek nõuab julgust

Tiina Kolk 16. veebruar 2007, 00:00

Stress on pingeseisund, organismi eriline füsioloogiline reaktsioon vastuseks välis- või sisekeskkonna negatiivsetele mõjuritele. Aga stress võib vahel olla positiivne, stimuleeriv - panna inimesi õppima, midagi oma elus muutma, sõnab Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku ülemarst doktor Riina Jents.

"Me peame end iga päev mobiliseerima, aga kõigil lihtsalt ei jätku ressursse muutunud olukordadega toimetulekuks. Stress on olukord, kus inimene hindab oma toimetulekuvõimet madalamaks, kui antud olukord seda nõuab. Üks tajub seda ohuna, mis on suunatud tulevikku, teine kahjutundega, mille juured jäävad küll minevikku, aga ohustavad homset ning kolmas võtab seda kui võimalust tõusta teistsugusele mõtlemistasandile. Seepärast on väga oluline õpetada inimesi stressiga toime tulema, et taastada või säilitada psühholoogiline heaolu," kommenteerib Ida-Tallinna Keskhaigla psühholoog-psühhoterapeut Ene Raudla.

Stressi tajumisega toimuvad muutused füsioloogilisel, emotsionaalsel, kognitiivsel ja käitumuslikul tasandil. Keha justkui valmistub võitlemiseks, ja küsib, mida ma selles olukorras (kui olen läbipõlemise äärel, tööst ilma jäänud, lähedase matnud, tagasipöördumatult haigestunud, perekonna kaotanud vms) teha saan, millised on minu toimetuleku ressursid? Tavaliselt kasutab inimene stressiga toimetulekuks tema jaoks senini harjumuspäraseid viise ja vahendeid. Need ei tarvitse aga alati olla sellised, mis viiks stressi põhjustanud olukorra muutusteni, kirjeldab stressi psühholoog.

Toimetulek võib olla emotsiooni- või probleemikeskne. Emotsioonide ajel uste paugutamine, autoga kihutama minek või kolleegide peale oma viha välja valamine ei vii asja edasi. Enne, kui inimene ei hakka mõtlemise tasandil probleemi lahendama, ei liigu ta ka edasi.

Stressis inimene kardab, et ta ei saa enam oma eluga hakkama, et mida ütlevad teised, kui ta läbi kukub ja läbikukkumine võib kahjustada ta prestiiži, rikkuda hingerahu ning suhteid sõpradega, kiskuda pereringis tüli üles. Domineerivaks saab hirm ja kogu energia kulubki hirmuga toimetulekuks. Pikapeale hakkab niisuguse persooni elukvaliteet langema.

"See on täiesti normaalne, kui sellises hingeseisundis inimene pöördub psühholoogi poole abi saamiseks, sest koos saame pingeolukorda analüüsida ja võimalikke lahendusi leida," sõnab Raudla. Psühholoog ei tee imet, ta ei hakka patsiendi eest vastutust võtma ega suuda tema probleeme lahendada, aga psühholoog oskab anda tekkinud olukordadele teistsuguse tähenduse, kuidas saavutada tasakaalu, rahulolu või leppimist, sest kõike muuta ei ole võimalik või lihtsalt hetkel ei jätku rohkemaks jõudu, oskusi.

Kriisiolukorrast, kus stress kuhjub stressi peale, ning inimese enesehinnang ja psühholoogiline heaolu langevad -miski nagunii ei õnnestu, pole mõtet üritadagi - võib kujuneda depressioon. Depressioonis inimesel toimub mitme nädala vältel pidev meeleolu alanemine, millega kaasneb huvipuudus, isutus, kurvameelsus, unehäired kuni elutüdimuseni välja. Siis on vaja kindlasti pöörduda spetsialisti poole, kes otsustab, kas patsient vajab medikamentoosset ravi või piisab psühhoteraapiast, sedastab Jents.

Kui inimene tuleb juba psühhiaatri vastuvõtule, siis on ta väga sügavalt järele mõelnud, sest siia lihtsalt niisama ei tulda. Pärast edukat ravi on mitmed patsiendid tunnistanud, et nad olid enne otsustavat sammu mitu korda ukselävelt tagasi läinud.

Depressioon võib avalduda ka kehaliselt. 30-40% patsientidest esinevad ebamäärased valud, südamekloppimine jne, mida perearst uurib, aga põhjust ei leia. Võimalik, et need on tingitud stressist või ka depressioonist.

Uuringud on näidanud, et stressist depressiooniks kujunemisel on mitmete aspektide kokkulangemisel väga suur osa pärilikul eelsoodumusel - miks osa inimesi kannatab väga tugevat stressi, teised aga mitte. Samuti on depressiooni kujunemisel väga oluline, kas inimesele töökoht sobib, milline on tema tugivõrgustik, märgib Riina Jents.

Antidepressantidest, mis parandavad aju virgatsainete tegevust, tavaliselt sõltuvust ei teki, küll aga võib rahustite manustamisest, mis kaotavad kohe ärevustunde, kujuneda vajadus.

Ravimisõltuvus võib tekkida siis, kui patsient ei õpi depressioonist põhjustatud olukordi muutma. Koos psühhoterapeudiga peavad nad situatsiooni vaatlema, kuidas inimene saab järgime kord samu negatiivseid emotsioone läbi elades transkvillisaatoriteta hakkama, arutleb psühholoog.

Patsient peab endale seadma niisugused eesmärgid, mille saavutamiseks on vaja end piisavalt pingutada ning rõõm tehtust, heaolutunne ja enesekindlus tagavad edu ning tema elujärg paraneb.

"Mina psühholoogina ei valmista inimesi ette võitudeks, vaid kaotusteks - kuidas nende lüüasaamistega just mõtlemise tasandil toime tulla.

Paradoksaalne, kuid just see aitab inimesel vabastada varjatud ressursid olukorraga edukaks toimetulekuks.

Kui me anname kaotusele katastroofilise suuna, siis meie mõte käivitab kogu hormonaalsüsteemi ja vallanduvad katastroofile omased emotsioonid - hirm ja kaos, mis nüüd saab?

Muidugi võib elus ette tulla ka äkkolukordi, dramaatilisi sündmusi.

Me ei saa muuta alati olukorda, aga saame muuta mõtlemist selle olukorra üle.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:27
Otsi:

Ava täpsem otsing