Ikka ja jälle leidub uljaspäid, kellele sedasorti seiklused pinget pakuvad. Üle kolmekümne aasta tagasi otsustasid kaks noort Soome kunstnikku asuda otsima kõmulist Panoptikoni, vahakujude kollektsiooni, mis jäi kadunuks Teise maailmasõja päevil Saksamaal. Paistis üsna tõenäoline, et kuumust kartvad vahamudelid olid mõnes pommitamisele järgnenud tulekahjus lihtsalt hukka saanud. Aga ehk veab - ja Esa Karttunen ning Wäinö Hamari alustasid Euroopas otsinguid riigist riiki, järgides uduseid vihjeid ning küsitledes inimesi, kes asjast midagi mäletasid. Samm-sammult koguti infokilde Panoptikoni saatusest, kuni lõpuks ühe tsirkuseklouni vihje läks täkke: kusagil Kesk-Euroopa keldris lebas rahus sadu väärtuslikke vahamudeleid oma vanades tolmunud kastides. Oli aasta 1981 ja otsinguteks oli meestel kulunud kümme aastat.
Umbes sada viiskümmend aastat tagasi, 1850ndatel, alustas andekas Saksa skulptor Rudolf Pohl koos kolleeg Emil Kotschiga vahast inimkeha mudelite loomist. Ei olnud tal mõttes peatada lennukat hetke liikumises nagu Degas'l või Rodinil, Pohl tegi hoopis õppevahendeid Dresdeni ülikooli tudengitele: tutvustas loote arengut, näitas tolleaegsete levinumate haiguste tagajärgi ning ravimite mõjul toimuva paranemise staadiume, Siiami kaksikuid, nurgataguse abordi kurbi tagajärgi.
Et vahakujud said kunstipäraselt elutruud, avati Panoptikoni kollektsioon 20. sajandi algul ka külastajatele väljastpoolt ülikooli. Sissepääs oli lubatud eelkõige meestele: naised tohtisid tulla vaid reedeti keskpäeva ja kella kolme vahel, nagu koltunud plakatitelt lugeda saab. Panoptikonil on huvitavad seosed ka Eestiga, nimelt nõustas anatoomiliste vahakujude valmistamist Tartu Ülikoolis doktorikraadi saanud embrüoloog Karl Ernst von Baer, kelle maailmakuulsaks saavutuseks on teadagi inimese munaraku avastamine.
Niisiis, kahe soomlase aardejaht sai kroonitud eduga. Nüüd jäi üle vaid vajalikud paberid vormistada, kastid vahakujudega Soome toimetada ja restauraatorite kätte anda. Aasta pärast nägi Panoptikon välja nagu uus ning lõpuks ometi hakkasid ka tehtud investeeringud end tagasi teenima - näitust külastavatel uudishimulikel polnud piletirahast kahju. Pea veerand sajandit sõidutasid Hamari ja Karttunen vahakujusid mööda Euroopa riike, kollektsioon teenis tulu ja külastajad said tutvuda kõikvõimalike inimkehas toimuvate värvikate muutustega. Tänavu aga leidsid mehed, et ei viitsi enam rännata, ja andsid oma nõusoleku kollektsiooni müügiks ookeani taha. Pakutav summa kindlustab edaspidiseks rahuliku äraolemise.
Märtsikuus saab Panoptikoni aga veel Euroopas vaadata: kogu kollektsioon pannakse üles Tartus Toomemäel asuvas vanas anatoomikumis. Ülikooli ajaloomuuseum ja teaduskeskus AHHAA laiendavad vahanäitust omalt poolt nii teadusloo, n-ö päris purgipreparaatide kui ka mitmesuguste sportlike katsetamisvõimalustega. Igas vanuses külastaja leiab siit just oma versiooni inimkeha ilust ja valust. Varasuvel tuuakse Panoptikon Tallinna ja seda võib külastada Matkamajas.
Aastal 2002 oli Tartu Ülikooli peahoone võlvkeldrites AHHAA keskuse näitus iidse Egiptuse saladustest, kus muu hulgas sai sisse astuda ka täismõõdus hauakambrisse - mõistagi selle täpsesse koopiasse, hindamatu väärtusega hauakamber ise on kindlas kohas ja hästi valvatud. Sennedjemi hauakamber leiti aastal 1886 Deir el-Medinast, see sisaldas 20 muumiat ning hulgaliselt majakraami ja väärisasju. Uhkes sarkofaagis lebasid kolme tuhande aasta eest surnud käsitöölise Sennedjemi minia säilmed, kambri seintel jutustasid pikad pildiread aga tolleaegsest elust-olust.
Egiptus on üldse pakkunud aardeotsijatele lõputult võimalusi, hauakambrite rüüstamine ja muumiate laialitassimine jagas sealsed peidetud varandused laiali üle maailma. Ka Eestis Tartu Ülikooli kunstimuuseumis on ehtsad muumiad olemas, ehkki ülikooli Egiptuse kunstikogu jäi sõjakeerises Voroneži kinni ega kipu sealt kuidagi Tartusse tagasi jõudma. Muumiad "pääsesid", kuna olid kogude evakueerimise ajal hoopis vanas anatoomikumis õppevahenditena tudengite käes.
Muuseas, Merevaigutuba on veel üles leidmata. Ainulaadse kunstiteose sai 1716. aastal tsaar Peeter I kingiks Preisi kuningalt Friedrich Wilhelm I-lt, see ehtis Katariina paleed Tsarskoje Selos. Teise maailmasõja ajal monteerisid Saksa sõdurid selle lahti ja viisid kusagile läände. Viimane dokument, mis on Merevaigutoa kohta säilinud, kannab 1945. aasta 15. jaanuari kuupäeva. Edasi jäljed kaovad. Aga huvi ja elevus püsib. Leidub mehi, kes on veendunud, et Merevaigutuba lebab Maarjamaa pinnas.