Pankurid on arukaks saanud

Viimase 20 aasta jooksul on keskmiste sissetulekute kasv maailmas olnud ajaloo kiireim, oleme näinud vähe massilist töötust põhjustavat deflatsiooni või varade väärtust hävitavat inflatsiooni. Vaid Jaapani poolteist aastakümmet kestnud kriis ning kommunismist tulnute üleminekuraskused lähevad kirja sellise suurusjärgu makromajanduslike katastroofidena, mis varem olid täiesti tavalised.

Seda "suurt mõõdukust" ei osatud ette näha, kui Alan Greenspan 20 aasta eest USA keskpanga juhiks sai. USA eelarvepoliitika oli siis palju segasemas seisus kui praegu.

India tammus paigal. Hiina küll kasvas, kuid elatustasemed mitte - sundkollektiviseerimine muutis talupojad pärisorjadeks. Lääne-Euroopa tööpuudus oli just järsult tõusnud ning nn sotsialistlikud riigid olid nii kaugel mõistuspärasest majandusarengust, et nende poliitilised süsteemid paar aastat hiljem kokku kukkusid. Ladina-Ameerikas algas 1980. aastate algul samuti võlakriis.

Muidugi on ka viimase paarikümne aasta jooksul toimunud makromajanduslikke šokke. Ameerika aktsiaturg kukkus kolinal 1987. a sügisel, Saddam Husseini tungimine Kuveiti 1991. aastal viis šokki naftaturu. Euroopa fikseeritud valuutavahetuskursside süsteem lagunes 1992. Kriisid tabasid Mehhikot, Ida-Aasiat, Brasiiliat, Argentiinat jt. Uus aastatuhat algas aga IT-mulli lõhkemise ning USAd tabanud terrorirünnakutega. Ometi pole seni ükski neist sündmustest, kui Jaapani ja Poolast itta jäävate riikide probleemid välja arvata, pikaajalist kriisi toonud.

Osa majandusteadlasi leiab, et meil on lihtsalt õnne olnud, sest maailmamajandus pole vastupidavamaks muutunud. Teine seletus on, et keskpankurid on lõpuks oma ameti selgeks õppinud. Kolmanda versiooni kohaselt olevat finantsturud maha rahunenud.

Meil ei ole vedanud, pigem vastupidi. Ja muidugi oleks tore, kui tänased finantsturud käituksid rohkem mõistuse järgi, kuid pole muutusi, mis sellele oleks tõuke andnud. Panustan arvamusele, et tänased keskpankurid on oskuslikumad. Nad vaatavad ajas kaugemale ja lasevad ennast vähem kõigutada poliitikutel. Loodan, et nii see ka jääb.

Autor: Bradford DeLong