56aastane Karl Rove on olnud USA presidendi
George W. Bushi lähedane sõber ja truu liitlane 34 aastat. Ta on olnud Valge
Maja läbi aegade üks mõjukamaid niiditõmbajaid ning presidendi imago ja
poliitika kujundaja.
Sel nädalal teatas ta oma lahkumisest, kui presidendil jääb ametiaja lõpuni veel 17 kuud, et vabaneda hüüdnimest hädavares (lame duck) ning väärikalt ajalukku minna.
President Bushi võib mõnes mõttes võrrelda Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, arvestades et nende ametiaeg hakkab otsa saama ning et nende stardipositsioon oli väga erinev. Mõlemad tõusid suurriigi etteotsa perifeeriast – Bush Texasest ja Putin Peterburist. Mõlemad tõid pealinna kaasa oma ajutrusti. Mõlemad on pidanud oma pikka ja ebapopulaarset sõda, üks Iraagis ja teine Tšetšeenias. Kui Iraagi sõda on president Bushi populaarsuse rahva seas nulli viinud, siis Tšetšeenia sõja nagu ka muu kriitika on Putin täielikult lämmatanud ja tema populaarsus kodumaal enneolematu.
Kui Bush võimu üle võttis, oli USA tõusnud maailma ainukeseks üliriigiks. Mitmete vigade tõttu on USA mõjujõud maailmas vähenenud, tõmmatakse isegi paralleele Rooma Riigi allakäiguga. President Putin on samal ajal bürokraatlik-eriteenistuslike meetodite abil tõstnud riigi kaosest jalule ning energiat relvana kasutades on asunud suurendama Venemaa mõju maailmas. Erinevus on aga selles, et demokraatlikult läbipaistvamas USAs peavad Bushi abid vastutama oma vigade eest ja lahkuma. Pole välistatud ka, et Rove läheb edaspidi võimu kuritarvitamise kahtlusega uurimise alla. Samal ajal on Putini meeskonna kujundatud riik muudetud nii läbipaistmatuks, et rahvas ei tea, kes on tegelikud „poliitbüroo” liikmed, järelikult pole teada, mis vigu nad teevad. Näiteks kuulub sellesse ajutrusti Putini sõber naftaärimees Gennadi Timtšenko, kellega president iga nädal kitsas ringis strateegiat arutab, aga kellest avalikkus ei tea midagi.
Sõber, kellest sai arhitekt
Karl Rove, keda president kutsub arhitektiks ja boy genius’eks, on seisnud Bushi kõrval 34 aastat. Temaga on otseselt seostatud Bushi tõusu ja nüüd siis ka langust. Esmalt aitas ta Bushil saavutada Texase osariigi 1994. a kubernerivalimistel võidu populaarse demokraadist kuberneri Ann Richardsi üle ning korrata hiilgavalt võitu 1998. aastal. Siis kujundas ta Bushile tõsikonservatiivi maine, mis võimaldas tollel tõusta vabariiklaste presidendikandidaadiks. Järgnes osav kampaania ja ülinapp võit Al Gore’i üle 2000. a presidendivalimistel.
Pärast 2001. a Valgesse Majja kolimist tõi Bush kaasa oma meeskonna, mida on hakatud kutsuma Texase maffiaks. Selle ajutrusti tuntumatest liikmest on nüüdseks alles ainult asepresident Dick Cheney ja välisminister Condoleezza Rice. Peale Rove’i on lahkunud Iraagi sõja autorid Donald Rumsfeld ja Paul Wolfowitz, samuti John Bolton, Dan Bartlett ja Lewis Libby. Ning asemele on tulnud Washingtoni helged pead.
2004. a valimistel tuli kulminatsioon, kui ebapolaarsele Iraagi sõjale vaatamata valiti Bush tagasi ning vabariiklased said oma kontrolli alla Kongressi mõlemad kojad.
Nagu ikka pärast tõusu järgneb tavaliselt langus. Sealtpeale hakkas asi kiskuma kiiva. Iraagi sõda muutus Rove’i jõulisele PR-kampaaniale vaatamata järjest ebapopulaarsemaks, mida süvendas valitsuse saamatus orkaani Katrina tagajärgede likvideerimisel. Rove oli kavandanud Bushi teiseks perioodiks kaks peamist strateegilist eesmärki: sotsiaalkindlustuse ja immigratsiooni reformi. Mõlemad pidid tugevdama vabariiklaste positsiooni ning lisama toetust hispaaniakeelsete valijate silmis. Kuid paraku jooksid need liiva ning 2006. a vahevalimistel libises Kongress demokraatide kontrolli alla. Algas Bushi (loe: Rove’i) suur vastasseis Kongressiga esmalt Iraagi sõja rahastamise ning eelarveküsimustes. Edasi hakkas Kongressi järjest rohkem huvitama Rove’i osa CIA agendi paljastamise loos ning eriti kaheksa föderaalprokuröri tagandamises.
Rove’i on nimetatud erakordselt mõjukaks Valge Maja töötajaks, viimati olevat samavõrd laia vastutusala olnud Harry Hopkinsil Franklin Roosevelti ajal. Ta oli pidevalt presidendi läheduses, mängis temaga tihti presidendilennuki pardal kaarte ning võistles raamatute lugemise kiiruses.
Rove’i juhtimisstiili on peetud küüniliseks ja jõhkrakski, kuid samas efektiivseks. Paraku ei ole selle poliitika elluviijal ehk siis presidendil ette näidata erilisi vilju. Pigem vastupidi. Nagu ütleb riigi peakontrolör David Walker, meenutab USA praegune seis väga Rooma Riigi allakäigu lugu. Sisepoliitikas on devalveerunud kõlbelised väärtused ja viisakus, välispoliitika on muutunud liiga enesekindlaks ja sõjalist jõudu kasutavaks ning tagatipuks on valitsus lasknud riigi kulud kontrolli alt välja.
Mis on kõiges selles Rove’i roll? Ise väidab ta, et tema mõju on suures osas müüt. „Mulle meeldib müüt, et meie aetud poliitikat kujundas väike grupp inimesi,” on ta öelnud ühes intervjuus.
Oma lahkumisest teatades sõnas see muidu nii enesekindel mees erutusest väriseva häälega: „Olen tänulik, et olen olnud saanud nii lähedalt ajalugu jälgida. See on olnud ühtaegu rõõm ja au. Aga nüüd on aeg lahkuda,” ütles ta, jättes president Bushi veelgi üksikumana Valgesse Majja.
Seotud lood
Eesti heaolu kasvu takistab vohav bürokraatia, napp ambitsioon ning ohjeldamatult paisunud riigi kulutused – nii arvavad 5. märtsil toimuval majanduskonverentsil
“Tuulelohe lend 2025” esinevad tippjuhid ja ettevõtjad.