Omapärane ja isepäine Supilinn

Supilinna enamuses 19. sajandist pärinevaid puitmaju iseloomustavad nende suhteliselt väikesed mahud ja üksteisega harmoneeruvad suurused, valdavalt ajaloolise, märkimisväärsete tänapäevaste lisandusteta välisilmes.

Traditsiooniliselt olid Supilinna suuremõõtmelised krundid piklikud, täis rohelust ja elamud paiknesid tänavajoone ääres, mitte aia sügavuses.

Mõnel juhul oli tänavaäärse maja taha ehitatud hoovimaja, mis oli tavaliselt väiksem ja vähem esinduslik, selgitab linnaplaneerijast Supilinna Seltsi esimees.

Supilinna elanikud kasvatasid juurvilja ja müüsid aiasaadusi linnarahvale. Tänavanimed - Kartuli, Herne, Oa, Meloni - andsidki linnaosale nime.

20. sajandi alguses ostis ärimees Hendrik Leppik pastor Gehewe pärijailt suure krundi, eesmärgiga rajada sinna uus omanimeline tänav.

1907. aastal alustati ehitustegevust ja tänava viimane maja valmis 1939. aastal.

Esimesed elamud projekteeris insener Fromhold Kangro. Tema juugendstiilis majade iseloomulikeks komponentideks on uhkete ornamentidega uste ja akende piirdelauad ning dekoratiivsetest tellistest ja maakividest laotud vundamendid. Lepiku tänava hoonetel on olnud õnne - Teise maailmasõja lahingud ei räsinud neid ja tänapäeval on sinna elama asunud inimesed, kes oskavad hinnata vana ja omanäolist.

"Väga oluline on aru saada vanade ehitiste ja arhitektuursete elementide väärtusest. Sageli ei ole seda võimalik rahalises mõõtkavas hinnata," tähendab Hiob.