Riik keerab rahakraane kinni

Omavalitsusüksuste rahaasjade korrastamiseks ja riskide maandamiseks koostatud finantsjuhtimise seaduse (edaspidi KOFS) ja maksejõuetuse seaduse eelnõu teevad mind murelikuks. Seni edukat Viimsi valda näeb rahandusministeerium läbi uute prillide lausa raskustes siplevana.

Miskipärast nähakse ohutuld ses, kui omavalitsusüksuse (KOV) netovõlakoormus ületab 60% eelarveaasta puhastuludest. See pole majanduslikult ega õiguslikult põhjendatud - sel pole ju otsest seost KOVi reaalse maksevõimega. Riigifirmade Eesti Energia, Eesti Raudtee ja Tallinna Sadama vastavad suhtarvud on 2006. aasta aruannete põhjal ca 71%, 77% ja 111%. Maksejõuetud ettevõtted? Vaevalt!

Netovõlakoormust ei ole panganduses ega avalikus sektoris tavaks finantsdistsipliini mõõdikuna ja krediidivõimelisuse kriteeriumina kasutada. Küll võrreldakse kindla aja tagasimakseid sama aja (prognoositavate) laekumistega. Teine võimalus on kõrvutada laenusaaja varad võlakohustuste summaga. Esimene variant oleks KOVide puhul päris hea.

KOFS näeb ette võimaluse vähendada-peatada tulumaksust KOVile makstavaid summasid. Teadlikult arvestatakse võimalusega takerdada avalike teenuste osutamist. Põhiseaduse järgi tuleb KOVidele seadusega pandud riiklikud kohustused katta riigieelarvest. Sama eeldab Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Harta. Riigil tuleb tagada KOVile piisavalt raha, ka võimalus laenu võtta. Piirangud laenule peavad olema mõistikud ja põhjendatud.

Vajadused ja võimalused on KOVides erinevad, netovõlakoormuse piirmäär maksejõuetuse ennetamise ja maksevõime taastamise mehhanismina aga paindumatu. Milleks üldse siduda netovõlakoormuse piirmäär maksejõuetuse menetlusega? Kas tegu on pelgalt statistilise maksejõuetusega, kas see ongi eesmärk?

Korrektsem on, kui võlakohustused võetakse aastabilansis üles vaid samal aastal tasutavate kohustuste mahus. Kui seadusandja leiab, et statistika huvides tuleks neid kohustusi näidata ka kogusummana, tuleks bilansis võrdlusena üles võtta ka KOVi kindla aja prognoositavad eelarvevahendid.

Kõigi varade ja kohustuste konsolideerimise põhimõtte rakendamisel satuvad KOVidele kuuluvad äriühingud rahaturul teistega ebavõrdsesse olukorda: hakkab ju nendegi suhtes kehtima seesama netovõlakoormuse piirmäär, ka siis, kui firma enda finantsnäitajad võimaldaksid tal laenu võtta. Ehk: kui pank ei saa anda laenu vallale, mille finantsnäitajad riigi arvates halvad on, ei saa ta anda laenu ka vallale kuuluvale äriühingule - konsolideerimisnõude kaudu suureneksid valla kohustused.

Mõista võib muret, et vallad võivad kohustustega hätta jääda. Teoreetiliselt võib vald joosta maksumaksjaist tühjaks ja jääda maksegraafikuga jänni. Selleks peaks riigil varuks olema erimenetlus, mitte arengut takistav üleüldine keeluseadus.

Ses kontekstis tundub arusaamatuna rahandusministeeriumi TÜ Pärnu kolledžile antud ülesanne kaardistada KOVide kavandatud investeeringud ja varade realiseerimine 2007-2011. Sama ministeeriumi tõlgenduse järgi "statistilises" maksejõuetuses KOVidel hakkab investeerimiskavade tegemine sisulist mõtet kaotama. Käitumine, kus ühe käega keeratakse kraanid kinni ja teisega palutakse esitada investeeringute kava, on pehmelt öeldes skisofreeniline.