Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Koos lapsega sünnib ema
Ta on armas, pisike ja abitu.
Kõige kallim.
Ja päris kindlasti ei ole mitte kedagi teist maailmas, kes vajaks mind nii palju kui tema.
Selle pisikese, abitu lapse eest olen valmis loobuma kõigest, täiesti külma, rahuliku südamega, ja ma ei uskunud, et see on nii lihtne. Tegelikult võiks isegi öelda, et puudub dilemma valikute tegemise osas, sest valikuid polegi.
Ta määrab mu aja ja ma ei saa seda kuidagi muuta. Ta on haaranud juhtimise oma kätte ja minul pole siin kuigi palju sõnaõigust. Olen harjunud, et otsustan ise vähemalt oma uneaja ja selle kestvuse, oma vaba aja tegemiste ja planeeringute üle. Nüüd teeb seda tema ja mina allun täielikult tema igasugusele reeglivabale juhtimisele. See on maailm, kus puudub korrapära ja ka etteaimatavad rutiinid varieeruvad vastavalt tema tegemistele.
Öeldakse, et kui sünnib laps, sünnib ka ema. Selle elu algus on valus ja vaevaline, stress ja pingutus elu hinnaga nii emale kui ka lapsele. Mina pean kogu oma tarkuse, kogemuste ja teadmisega asjast välja tulema ning aitama ka temal selle maailmaga kohaneda. Mitte miski minu tegemistest viimastel aastatel ei ole sellist sajaprotsendilist panustamist vajanud ja mitte midagi ei ole ma teinud pingevabamalt ja mingitki tänulikkust vastu ootamata.
Oleks ilmselge liialdus öelda, et kõik on lihtne ja roosiline. Väljakujunenud inimese rutiine on raske murda ja enda kaotus emarollile tekitab aeg-ajalt pisukest enesehaletsust. On olnud hommikuid, kus ärkamine lapse nutu saatel tekitab minus äärmise nõutuse tekkinud olukorra üle ja hetkeks veel pead patja surudes loodan, et see ei ole minu elu. Teisalt, mitte ükski õnnestumine äris, mitte ükski hea kliendileping või majandustulemus ei ole mind nutma pannud nii, nagu tema esimene unesoe suu sättimine naeratuseks. Olgugi see veel teadvustamata tegevus ja mitte määratud otseselt mulle, vaid väljendamaks tema heaolu, annab see kindla teadmise, et minu valikud või õigemini nende puudumine on ainuõige. Lihtne, imeilus tasu päris raske töö eest ja oi kui motiveeriv.
Ta on väike, habras, abitu ja kõige võimukam tegelane minu elus. Iga mööduv päev toob meile, tema vanematele, lähemale aja, mil meie tegevuste otsene mõju lapsele väheneb. Täna võin veel nautida olukorda, et ta on minust sõltuvuses ja sellest tundest on kerge sõltuvusse sattuda ka endal, kusjuures ma pole kunagi olnud eriline kontrollifriik.
Küllap on see looduse trikk, panna meid, vanemaid, tegutsema kõhklematult, ennast ohverdavalt, magamatusest punaste silmadega ööd ja päevad, vaid ühe pisukese esimese naeratuse ja heaolu nimel.
Mõtlema paneb vaid, kas kõik need aastad, mil minu suurem tütar on saanud peaaegu iseseisvaks ja sõltumatuks, mäletasin ma ikka, et me armastame oma lapsi rohkem kui iseennast, rohkem kui kedagi teist, ja seda mitte ainult nende täieliku abituse ajal, vaid iga päev ja iga hetk ja alati.
Kas ikka mäletame, naised?
Autor: Herdis Ojasu