Vaja on kärajaid, kroonikärajaid

Kaalusime toimetuses kaua, kas kirjutada tänane kaanelugu ja juhtkiri krooni devalveerimise teemal. Lõppotsus on kõigile näha. Miks me seda tegime?

"Väga vähesed uskusid, et see juhtub ja need, kes uskusid, ei rääkinud sellest. Seda oleks peetud reetmiseks." Nii meenutab hea kolleeg, Rootsi respekteeritud majandusajakirjanik Christer Mardbrant aega enne Rootsi krooni devalveerimist 1992. Christeri sõnad meenutavad väga tänast Eestit just seetõttu, et Eestis pole sisulist devalveerimisteemalist debatti käivitunud. Käramine pole paanikaõhutamine.

Tavaline meediatarbija seda ilmselt nii selgelt ei teadvusta, kuid krooni devalveerimist peetakse paljude Lääne investorite seas loomulikuks. Uudised maailma meedias, kus viidatakse Eesti krooni devalveerimisele, ei üllata enam mõnda aega. Eravestlustes võetakse devalveerimist täiesti loomulikuna, seda arvatakse juhtuvat aasta jooksul, mille järel lubatakse hakata siia uuesti investeerima. Nokka rinnale suruv Tallinna börs on hea indikaator välisinvestorite meeleolust.

Kõige viimane asi, mida meil tasub teha, on teema maha vaikida. D-sõna ignoreerimine ei kustuta teda leksikonist. Vastupidi, devalveerimist tuleb võtta tõsise ohuna, mille vastu peab juba täna reaalseid samme astuma. Valuutakomiteest ei pruugi varsti enam piisata. Soovime, et valitsusel oleks ainult üks suur siht, mille kõrval kõik teised kahvatuvad - liituda euroga. Kas või veri ninast väljas. Muidu võib järgmine riigieelarve olla kui devalveerimise järgse Soome oma: õhuke nagu abikooli õpilase arvutusvihik ning tehted seal sees niisama masendavad.