Puidupõud seab ohtu riigi majanduse ja metsade kestvuse
Keskkonnast hooliva eestlasena arvan, et puidutööstus peaks arvestama Eesti metsaressursi reaalsete võimalustega.
Praegu on puidutööstus (eelkõige saetööstus) end sajandivahetusel tehtud üleraiete optimismist kantuna selgelt üle investeerinud ja seega pannud ennast ise sõltuvusse Venemaa ja teiste naaberriikide importpuidust.
Mis puudutab puidutööstuse toormenälja kustutamist Eesti metsaressurssi arvel, siis jätkusuutlikult pole seda võimalik teha. Okaspuud (enamik tööstusest on orienteeritud kuusele) on varasematel aastatel nii palju üle raiutud, et igasugused uued kunstlikud võtted nagu metsaseadusega raievanuste alandamine jms saavad pakkuda vaid väga lühinägelikke ja keskkonnavaenulikke lahendusi. Okaspuu osas on üleraie olnud ikkagi nii märkimisväärne, et suure tõenäosusega ei leevenda probleemi isegi 15% seni omanikuta metsamaal maareformi lõpetamine.
Perspektiivis on vaid üks lahendus - puidutööstus peab tegema järgmise arenguhüppe ja osa ettevõtetest peavad ümber orienteeruma väiksemat toorainemahtu nõudvate, aga suuremat lisandväärtust omavate toodete valmistamisele.
Erametsade praegust raiemahtu tuleb vaadata viimase 10 aasta kontekstis ja siis võib pidada seda igati mõistlikuks, arvestades varasemate aastate üleraiet ja seda just okaspuu osas. Ega leppa ja haaba ole Eestis viimasel 10 aastal eriti hoogsalt raiutud, lõviosa mahust tuleb ikkagi okaspuu raiest.
RMK raiemahud on aastaid olnud stabiilsed ja erinevad analüüsid on näidanud, et tänasest rohkem ei tohiks RMK raiuda, kui tahetakse tagada oma töötajaile stabiilne töö ja tööstusele stabiilsed toormemahud. Kuid vastilmunud riigikontrolliauditi valguses tundub, et ka RMK raieplaneerimisse integreeritud jätkusuutlikkuse kriteeriumi täitmist tuleb kriitiliselt üle vaadata.
Omanikkond on Eestis selgelt lõhestunud ja seda just sajandivahetusel metsatööstuse loodud usalduskriisi tõttu.
Osa omanikke lasid sajandivahetusel oma kinnistud kiiret tulu taga ajades ära lagastada ja teised, toimuvast šokeeritud, ei majandanud metsa vist põhimõtteliselt. Intensiivselt ja jätkusuutlikult metsi majandav osa metsaomanikest on väike. Usalduskriis on ikka olemas ja paistab, et metsatööstuse liit vaid toidab seda.
Tulumaksusüsteem on füüsilisest isikust metsaomaniku suhtes ülekohtune, maksustades kogu metsaomaniku käivet, mitte tulu. Kahjuks ei suutnud sel teemal kõlavatest loosungitest kaugemale minna ka praegune valitsus.
Eestis on piisavalt palju metsa, et enamiku meie puidutööstuse vajadusest katta.
Kui võtta arvesse, et tulevikus tõuseb puidu kasutamine energeetikas märgatavalt, oleks meil vaja raiuda vähemalt 9 miljonit tihumeetrit aastas. Raiume aga kuus miljonit, sellest viis on likviidne. Seega on olemas ressurss, samas valitseb suur defitsiit. Defitsiidi leevendamiseks võib kasutada ka importi, aga majanduslikult ei ole see kasulik riigile ega firmadele. Riik peaks motiveerima oma metsade kasutamist, seni on seda peetud tabuks ja raietest rääkimine on kohatu.
Saetööstuste toormega varustamine on probleem ja nagu kevadel ennustati, tulevad sügisel tõsised raskused. Kui me võiksime raiuda üle kümne miljoni tihumeetri ja tegelikult raiume sellest alla poole, siis ei saa kuidagi väita, et raiemaht on optimaalne. Olenemata põhjustest, oleme jätnud suure territooriumi metsi majandamata või teinud seda valedel meetoditel. Aastaid on räägitud, et maareform tuleb kiiresti lõpetada, täna on 17% metsadest omaniketa ja seal majandamist ei toimu. See on suur varandus, mis lihtsalt raisku läheb.
Kodumaise toorme kasutamata jätmise peapõhjus on metsaomanike väike huvi oma metsi majandada eelkõige vale maksupoliitika ning raietega kaasneva bürokraatia tõttu.
Autor: ÄP