Yamaha Midnight Star: täht, mis taevast alla toodud

Yamaha uut Midnight Star cruiser'ite sarja on kaua oodatud, sest Yamaha vanemad Dragstar-sarja cruiser'id olid jäänud konkurentidest kaugele maha. Dragstarid olid küll hinnatud oma töökindluse ja mugavuse poolest, kuid konkurentide püüdmiseks oli aeg teha arengus suur samm edasi. Selleks sammuks saigi Midnight-sari.

Nii Midnight XV1300 kui ka XV1900 mudeli näol on tegemist täiesti uue tasemega mootorratastega, mille südameks sai Yamaha Warriori ning MT-01 peal järele proovitud sissepritsega mootor. Jõud kantakse tagarattale rihmülekande ja uue käigukasti abil. Kõrvale on jäetud õhkjahutus, kardaanülekanne ning karburaator. Kuna ratas on kosunud eelkäijatega võrreldes nii mõõtmetelt kui ka kaalult, sai uue ehituse ka raam, kaalule vastavalt on edasi arendatud pidureid ja vedrustust.

Konkurentidest erinevalt otsustas Yamaha oma custom'ite standardvarustusse panna juhi jalalauad. Matšolikkust ja klassikalist välimust lisavad suuremad porilauad ja endise mudeli stiilis suur ümmargune esituli. See on nagu cruiser ajast, mil nii mehed kui ka rattad olid kõvast metallist.

1300 Midnight Star on saanud mootori, mida igatsesid kõik 1100 Dragstari omanikud - see on suurema töömahuga, ökonoomne, suurema võimsuse, parema dünaamika ja sissepritsega V2. Eesti teedel suvise piirkiirusega sõites ei teki kordagi tunnet, et ratas vajab veel ühte käiku. Rihmülekanne on vaikne ja konkreetne. Uues käigukastis on ülekanded muudetud ideaalilähedaseks. Suur töö on tehtud ka vibratsiooni vähendamiseks, mis võimaldab läbiklopitud tundeta sõita pikki vahemaid.

Silmapiiri suunas saab Midnight Stari paagitäiega sõita pikalt. Paaki mahub 18,5 liitrit bensiini, reserv on 3,7 liitrit. Ühtlase kiirusega sõites jätkub kütust 250-300 km läbimiseks, mis on vägagi muljetavaldav.

Linnas foori taga kiirendades on kerge segadusse sattuda - see peaks ju olema cruiser, mitte bike, kuid kiirendus on täiesti baigilik. Maanteel piisab 5. käigust - möödasõidud on kiired ja konkreetsed ning ratas allub juhtimisvõtetele laitmatult.

Need, kes armastavad sporti ja oma mootorratastega kallutades kurve vallutada, peavad veidi pettuma - liiga optimistlik kurvi sisenemine võib pakkuda kaasliiklejaile efektset vaatepilti,

kuidas jalalaudade alt paiskub üles sädemepilv. Ratta põhiloomus on rahulik ja seda võib pigem iseloomustada sõnadega "kindel, suur ja võimas."

Juhinäidikud on selged, konkreetsed ja hästi loetavad nii päevavalguses kui ka ööpimeduses. Sõidukompuutri valikunupp on mugavalt parema käe pöidla all.

Yamaha 1100 Dragstari XV1300 Midnight Stariga võrreldes on viimasel tunduvalt parandatud sõiduasendit, et käte asend oleks istme suhtes mugavam. Näiteks nädalavahetusega sõidetud 800 km reis ei sundinud tegema puhkepeatust kange selja, surnud tagumiku või väsinud käte pärast.

Tsikli sadul kannab endas Dragstari parimaid traditsioone, olles isegi veidi konkreetsem ja piisavalt lai, pakkudes küllaldaselt mugavust ning tuge. Kellele aga originaalistmest ei piisa, võib alati valida kümnete variantide vahel nii Yamahalt kui ka teistelt tootjatelt, kuulsaim ja parim oma stiletto-istmete poolest ehk Corbin.

Tänu jalalaudadele on jalgade asend loogiline ning mugav. Kellel on pikemad jalad, saab need sõidu ajal välja sirutada - jalalauad on selleks piisavalt ees.

Yamaha plussiks on rikkalik originaalvaruosade valik - kroomitud poldipead, erikujulised peeglid, porilaua rauad, mahukaid nahkkohvreid kaitsvad torud jne. Arvestades Eesti liiklusolusid, kuluvad marjaks ära lisatuled, mis teevad mootorratta autojuhtidele paremini nähtavaks.

Midnight Stari puudusi otsida on peadmurdev ülesanne. Seekord on Yamaha insenerid teinud head tööd. Kui midagi saab laita, on see hoopis Eesti halvad ilmaolud, mis ei lase aasta läbi nautida sõitmist selle suurepärase cruiser'iga.

Tuleb tunnistada, et ratas on tõesti suur ja lenks lai, mis paneb väiksekasvulised tegelased raskesse olukorda. Kuid ratta suurust ei saa panna tootja süüks. See ongi suure inimese ratas, mis oma massiivsest välimusest hoolimata on kergesti juhitav ja paneb sõitja ennast peagi armastama.

Fotod: Maris Ojasuu

Autor: Mati Aednurm