31. jaanuar 2008
Jaga lugu:

Keda teenib meedia?

Kui ütlen Bill Clinton, siis seostub vähemalt 80%-le inimestest selle suurmehega Monica Lewinsky skandaal. Sõnale "Guatemala" järgneks pikem vaikus.

Vähem, kui aasta pärast niinimetatud Monicagate'i tunnistas Clinton, et USA rahastas mitmekümne aasta vältel Guatemalas vägivallarežiimi, mis tappis tuhandeid süütuid inimesi kõige koletumal moel.

Mitteametlik läänetsivilisatsiooni, vabaduse, võrdsuse ja vendluse lipulaev palus vabandust käitumise pärast, mis Saddami näiteks tapalavale saatis.

90ndate keskpaigani väitsid mitmed eksperdid, et meedia muutub väga kollaseks. Üheks võimalikuks põhjuseks peeti seda, et inimestel on vähem aega, rohkem stressi ja aina enam kuldkalale sarnanev keskendumisvõime.

Televisioon haaras sellest faktist kiiresti kinni. Parimaks näiteks välisuudiste lõigud, kus näidatakse põlevat Gaza sektorit ja kooris karjuvaid palestiinlasi, kuid millest konflikt algas - seda ei valgustata.

Eesti meedia on vaba. Me ei pea elama tohutus tsensuurihirmus, ei pea hoidma Iisraeli ega Palestiina poolele, sest meil pole erilisi välispoliitilisi huvisid kummagi riigi osas. Vähemalt mitte selliseid, mida rahva eest varjama peaks.

Aga kui mängureegleid ei dikteeri otseselt poliitika, teeb seda äri. Ajaleht või uudisteprogramm peab end müüma. Seetõttu tundub paratamatu, et õhtuse programmi pärliks on kumminukud Tartu sillal.

Tänapäeva meedia põimub läbi kummalistest vastuoludest. Edastatakse uudiseid, mis valmivad lähtudes arvamusest, et tarbija tahab skandaali, kuid ometi vajaksid paljud sellistest artiklitest ja uudislõikudest just targa lugeja-vaataja poolt lahtikodeerimist.

Minu jaoks on parimad lehenumbrid nädalalõpulisad. Neid väljaandeid müüb kõrvale pakutav odav raamat või šokolaad, ning sellest lähtuvalt on leht mõnevõrra sisukam. Sisukat meediat, mis tarbija mõtlema paneks, pole aga kunagi liiga palju.

Autor: Ellen Murula

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt