Nüüd, kui sõbrapäev on just seljataha jäänud ja just enne vabariigi suurt juubelit, arutavad head inimesed selle üle, kas põhi on käes.
Ühe silmaga vaatan, et kuigi põhi veel ei paista, hakkab potis tõesti seda rammusat suppi aina vähemaks jääma. Jäi ju meie majanduskasv neljandas kvartalis masendava 4,5 protsendi juurde. Kas pole sellise numbriga maailma ette kiitlema minna mitte sama piinlik kui Kreisiraadio
Eurovisioonile saata?
Aga teise silmaga vaatan, et võib-olla ei ole see sügavik siiski nii põhjatu. Ja pole see põhigi mingi mudamülgas, kust enam iial välja ei rabele. Peab ikka päris koledaid asju juhtuma, et me eurotsooni keskmise kasvuni kukuksime.
Võtame asja nii, et veel vaat et paarkümmend aastat tagasi ei uskunud paljud isegi seda, et meil võiks taas oma riik olla. Alles hiljuti ringles siin e-postiga meeolukas fotomontaaž meie elust nõukogude võimu all. Ikka tühja haigutavad letid, kioskisabad ja vihased mammid kilekottidega. Ja nüüd on siis rahvas tõemeeli hämmingus, kui majanduskasv ei olegi enam kahekohaline.
Sellistele tahaks öelda, et ongi hea, et põhja veel käes pole. Juhan Liivi lugenud eestlane teab väga hästi, mis siis saab, kui põhi käes on. Siis on jalad maas ja kõik jumalakartlikud lubadused unustatud.
Aga mis siis oleks, kui me peaksime mõned kuud Peipsi peal hulpima? Ettevõtjad, riik ja tarbijad tuletaksid ühiselt meelde, mis tähendavad sõnad "kulude kärpimine" ja "tarbimise piiramine".
Siit Ameerikast vaadates ei tundu Eesti majandusseis nii lootusetu. Siin räägitakse ikka Iraagist ja Afganistanist ja Venezuelast ja Venemaast. Kui me hakkaksime siin kõnelema, et Eesti on oma 4,5protsendilise majanduskasvuga kriisis, siis kõlaks see nagu rikka mehe jutt sellest, kuidas tema eralennuki ülalpidamiskulud on üle mõistuse kasvanud.
Muide, ameeriklaste eelmise aasta neljanda kvartali majanduskasv oli 0,6 protsenti. Teisipäevases Washington Postis oli kilomeetripikkune lugu sellest, kuidas tarbijad peavad oma igapäevastest harjumustest loobuma - kes ei saa enam mitu korda nädalas restoranis süüa, kes on otsustanud loobuda igapäevasest muruhooldusest. Näe, ameeriklastest ka kahju. Nemad isegi ei saa vaadata lohutuseks slaidiprogrammi sellest, kuidas 20 aastat tagasi taarasabas sai seistud.
Eestis on saanud kollektiivseks hobiks vaadata metsakaamera üles võetud sigu. Vaat see on üks tore e-riigi algatus, mis eestimaalasi kõigil kontinentidel ühendab. Aga need metsanotsud on ka ilus sümbol. Nad tulevad, lähevad, tulevad ja lähevad taas. Nagu ka šokkuudised majanduskasvu kängumisest. Muul ajal on ekraan tühi ja saad oma asjadega tegeleda.
Seotud lood
Akadeemiline haridus peab käima käsikäes ettevõtliku mõtteviisi, loovuse ja digipädevustega, usub EBS Gümnaasiumi direktor Kersti Uudla.