Üüriseadust on hädasti vaja

Oleme järjekordselt silmitsi omanike ja üürnike probleemidega, millele pandi alus ebaõnnestunud omandireformiga.

Suure osa elamufondi tagastamise järel pidanuks seadusandja kohe hakkama koostama ka üüriseadust, mis oleks reguleerinud omanike ja üürnike omavahelisi suhteid. Nii on käitunud enamik Euroopa kultuurriike.

Euroopa maades kehtivad üüriseadused on mahukad ja detailideni lihvitud. Eesti keeles on kättesaadavad Soome, Rootsi ja Saksa seadus. Meie taasiseseisvumise järgsed valitsused pole seda aga pidanud vajalikuks. Kui erakondade vahel eriarvamused taas lõkkele lõid, näis, et sellest tuntakse isegi rahulolu.

Eesti ja Venemaa sõlmisid rahulepingu 1920. Üüriseadus avaldati Riigi Teatajas juba 13. detsembril 1921. Seadust muudeti 1927. See näitab, et üürnikud olid seadusandja tähelepanu all. Peame tollastest valitsejatest eeskuju võtma - nemad mõistsid, kui oluline oli noorele riigile üüriseaduse olemasolu.

Meie majaomanikud on juba hakanud esitama üürnikele uusi, kõrgendatud nõudmisi. Mõnikord ulatuvad need kuus isegi üürniku ühe kuu sissetulekuni. Ja seda ka pindade puhul, kus pole elementaarsemaidki mugavusi. On karta, et sundüürnikest, kes satuvad uutesse üüritingimustesse, saab täiendust tänavainimestele. Kuni puudub üürnike ja omanike suhteid reguleeriv seadus, on see meie liberaalses majandusruumis täiesti võimalik.

Üüriseaduse puudumine hoiab ühiskonnas osade kodanike vahel pidevalt pingeid ülal, näidates samal ajal seadusandja hoolimatust - ebanormaalne olukord püsib teist aastakümmet.

Loodan, et parlament saab aru, kui oluline on üüriseadus Eestile ja tema kodanikele, ning peab seda sama vajalikuks, nagu pidasid seadusandjad meie riigi algaastail ja peavad ELi liikmesriigid tänapäeval. Üüriseadusega seaksime jalule õiglasemad suhted ühiskonnas ja leevendaksime pingeid omanike ja üürnike vahel.

Autor: Aino Runge