40 tagumiktundi või 24/7 vaba tööaeg

Kirjutan neid ridu paar päeva enne ajakirja trükkiminekut. Sel nädalal jõudsin paaril päeval koju pärast kella üheksat, aga pole hullu: vabamatel perioodidel on see-eest võimalik ka keset tööpäeva maja koristada, laps lasteaiast koju jätta ning pannkooke küpsetada. Põhimõtteliselt on mul ju tükitöö, kuigi dokumendisahtlis tolmu koguv tööleping räägib 40tunnisest töönädalast.

Uus, võrdväärselt tööle pühendunud vanematega peremudel nõuab ka ühiskonnalt teistsugust lähenemist. Paar päeva tagasi kutsus sotsiaalminister Maret Maripuu ajakirjanikke teed jooma, et edastada sõnum: riik on otsustanud sünnikeskselt perepoliitikalt ümber orienteeruda üleskasvatamiskesksele perepoliitikale. Ühe peamise võimalusena, kuidas muutunud pere- ja töösuhetega kaasas käia, näeb riik töökorralduse paindlikumaks muutmiseks võimaluste loomist.

Üks iseenesest lihtne asi, mis ongi juba uues tööseadusandluses käsitletud, on kaheksatunnise tööpäeva ainuvõimalikkuse kahtluse alla seadmine. Kontoris tagumiktunde tehes oma palk välja teenida on kõige lihtsam, aga iganenud töötamisviis. Ameteid, mis nõuavad kellast kellani kusagil kohapeal viibimist, jääb tehnika arenguga aina vähemaks. Kaasaskantava arvuti ja telefoniga on võimalik töötada igal ajal ja igas kohas.

Koos mobiilse töökohaga peaks kaduma ka kaheksatunnise tööpäeva mõiste. Tööaeg kestab nii kaua, kuni töö saab tehtud. Paindlikum töökorraldus võimaldab inimestel aega otstarbekamalt kasutada. Võimalus ise oma aega planeerida motiveerib efektiivsemalt ka tööd tegema.

Nii et kui ma tean, et õhtupoolikul tuleb laps kella viieks linna teise otsa trenni sõidutada, hakkan kohe hommikul hoogsalt tegemist vajavate asjadega pihta. Teiselt poolt on ju loomulik, et kui mul õhtul enne uinumist tuleb mõni hea tööga seotud mõte - nii nad tavaliselt tulevadki -, ei lähe ma selle eest peatoimetajalt ületunnitasu küsima.

Peale ajakirjanikutöö on veel sadu muid ameteid, mis võimaldaks inimestel oma aega otstarbekamalt planeerida. Peamine on mõtteviisi muutus, nii töötajate kui ka tööandjate. Töötajalt nõuab see esialgu suuremat enesedistsipliini. Mäletan, et kui kodukontorit võimaldavas Äripäevas tööd alustasin, siis koju pikemat keskendumist nõudvat lugu kirjutama jäädes tuli peale äravõitmatu koristamis- ja supikeetmistuhin. Paar korda sellele järele andnuna ja hiljem öötundidel vajalikke tööasju teinuna olen nüüd õppinud endalt küsima, kas mu tõeline soov ikka on kirjutada oma lugusid uneaja arvel? Kirjutatud nad ju peavad saama.

Intervjuudest on kõlama jäänud kodukontoris töötavate naiste soovitus, et tööasjade tegemiseks võiks ka kodus olla omaette ruum: astud üle läve ja oledki tööl. Nii teavad ka pereliikmed, millal sind koduasjadega häirida ei maksaks.

Tööandja aga peab õppima töötajat usaldama, et viimane oskab oma asju nii korraldada, et töö saab tehtud ka kontorist eemal viibides. Kas tõhusam töötaja on see, kes kontoris lõunani Delfi kommentaariruumis aega surnuks lööb, või teine, kes ämma arstile ja lapse trenni sõidutamise vahepeal jõuab internetikohvikus ka töömeilidele vastata ning mobiiltelefonitsi vajalikud kohtumised kokku leppida? Armastatud ametit pidava inimese elus on tema töö sama loomulik osa nagu hobi ja pere. Las nad siis olla meie päevades läbi põimunud, mitte tunnikaupa vaheseintega eraldatud.