Perekonna asendamatu abimees

Juhiluba on Merikesel alates 1997. aastast. Selle saamine ei läinud lihtsalt, kuigi autosõit on talle juba lapsepõlvest tuttav ning väga meeldinud. Esimene kord üritas naine luba saada 18aastaselt, kukkudes eksamisõiduga läbi. Teine kord õnnestus paremini, autokool oli hea ning teooria ja sõidueksam läksid libedalt. Kuigi algus oli raske, ei kujuta Merike oma elu ilma autota enam ettegi. Kuna ta elab Tallinna servas, on hommikul vaja viia laps Kristiinesse lasteaeda ja sealt edasi kesklinna tööle sõita. Kui laps juhtub haigeks jääma, tuleb ta teise linna otsa vanaema juurde viia. "Ühissõidukitega liigeldes ei kujutaks ma seda ettegi, tööle jõudmiseks läheks aega vist kaks tundi," ütleb Merike. "Seega on auto meie peres praegu asendamatu liikumisvahend."

Merikese esimene täiesti isiklik auto oli Ford Escort. Selle jättis talle toonane elukaaslane, kui läks USAsse tööle. "Ei saa öelda, et see minu lemmikauto oleks olnud - jättis mind mõned korrad teele ja Tartu maanteel veoautodest möödasõitu teha oli tõsine piin," meenutab Merike. Küllap oli tookord teistel autojuhtidel lõbus vaadata, kuidas naisterahvas auto kapoti all toimetab ning juhtmetega mässab. Tavaliselt olid need teelejäämised seotud niiske ilma ja auto elektrisüsteemi veaga, Merike kuivatas siis juhtmeid ja sõitis edasi. Tol ajal tundus talle, et firmajuhtimine on autojuhtimisega võrreldes palju lihtsam ja riskivabam ettevõtmine.

Juba veidi üle aasta sõidab Merike 2007. aasta Honda Civic 5D-ga. "See auto hakkas mulle meeldima kohe, kui ta turule tuli. Suurepärane disain, mugavus, sportlikkus ja isikupära," kiidab naine. Endal olnud autodest hindabki ta praegust Hondat kõige paremaks. Lemmikautoks on tal aga tuleval suvel müüki jõudev Audi TTS. "Sportlik, väga ilus ja kiire auto."

Auto juures hindab Merike mugavust, mahutavust, head kiirendust ja turvalisust. "Auto on minu jaoks eelkõige tarbeese, mitte uhkustamise objekt," räägib Merike. "Praegune auto meeldib mulle väga ja ma olen sellega ülimalt rahul. Igasugused lisavidinad ei ole minu jaoks väga olulised. Istmesoojendus ja elektrilised peeglid on mõnusad, samuti automaatne kliimaseade."

Enne lapse sündi harrastas Merike sportlikku sõidustiili rohkete kiirenduste ja pidurdustega. "Pärast lapse sündi olen muutunud ettevaatlikumaks ja rahulikumaks," ütleb ta.

Foto: Indrek Susi