- OMX Baltic0,22%319,39
- OMX Riga0,1%972,31
- OMX Tallinn−0,06%2 228,28
- OMX Vilnius0,43%1 512,81
- S&P 500−1,09%7 659,44
- DOW 30−0,34%52 002,41
- Nasdaq −2,14%26 140,03
- FTSE 1000,38%10 881,9
- Nikkei 2251,39%65 324,29
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,89
- GBP/EUR0,00%1,19
- EUR/RUB0,00%94,58
- OMX Baltic0,22%319,39
- OMX Riga0,1%972,31
- OMX Tallinn−0,06%2 228,28
- OMX Vilnius0,43%1 512,81
- S&P 500−1,09%7 659,44
- DOW 30−0,34%52 002,41
- Nasdaq −2,14%26 140,03
- FTSE 1000,38%10 881,9
- Nikkei 2251,39%65 324,29
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,89
- GBP/EUR0,00%1,19
- EUR/RUB0,00%94,58
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Maja Lasnamäe korteri ja Žiguli vastu
Alles siis, kui suur tänavaäärne puumaja on kogu tähelepanu endale saanud, sibavad silmad mööda kinnistu sissesõiduteed edasi ja leiavad hoovipealselt ühe värskelt vooderdatud õuemajakese. Maitsekalt toon toonis värvitud voodrilaud, puitsammastega piiratud terrassid, punakaspruunid aknaluugid ja puitpits akende ülaosas - selline on Kuninga mõõtu loss.
"See on kõige laiem voodrilaud, mida Kalamajas majade katmisel on ajalooliselt kasutatud. Üks kuuemeetrine laud maksab üle kuuesaja krooni ehk siis umbes sada krooni jooksev meeter, lisaks veel tuleb kohale ka tuua," selgitab Marko.
"Kui Mõisa-valitsuse ajal lubati majaomanikele veetrasside ehitust igati toetada ja need enam-vähem linna abiga valmis teha, siis nüüd on sootuks teised lood," meenutab Marko Jüri Mõisa linnapeaks olemise aegu. Ja vaatab murelikult veetrassi ehitust, mis tänavalt kõnnitee äärest tema maja poole kulgeb.
"Praegu kulub ainuüksi liitumisele mitukümmend tuhat krooni ja kokku läheb sellise väikese trassijupi valmimine maksma üle paarisaja tuhande krooni," selgitab Marko.
Kuigi maja juures on alati parasjagu midagi teoksil, arvab Marko, et tema kodu on eelmise aasta seisuga ikkagi suures osas valmis.
"Selle märgiks on ateljeepõrandasse paigutatud paekivist tähis, mille sisse raiutud "2007" ehk maja uue elu algusaasta," naerab ta. "Katusel on sepp Jaanuse restaureeritud tuulelipp arvuga 1881, mis märgib ära maja esmasünni aastaarvu." Jutu jätkuks räägib ta loo enda ja maja kohtumisest.
"Oli vist 2000. aasta lõpus, kui istusime sõpradega koos ja rääkisime sellest, kuidas kellelgi on läinud ja mida edaspidi plaanitakse teha. Kui olin oma töövõidud lagedale ladunud, ei osanud tuleviku kohta muud lausuda, kui et tahaksin uuel aastal päris oma elamise leida," meenutab Marko, kes seni oli elanud koos pojaga Lasnamäel kolmetoalises kooperatiivkorteris.
Aasta alguses helistas Markole sõber ja teatas, et tema kodu on müüa. Läks jupp aega, enne kui Marko taipas, et jutt ei ole mitte tema oma kodust, vaid ikka sellest, mis teda Kalamajas ootab.
"Maja oli tolle aja kohta kalamajalikult räämas, vaid väikeses osas oli natuke siseremonti tehtud. Praegune sissekäik oli suletud ning trepikoda kolikambriks muudetud. Kui lõpuks sisse pääsesin ja kaunist puutreppi nägin, oli asi otsustatud," räägib Marko.
Vahetuskaubana läksid käiku nii tema Lasnamäe korter, sõiduauto Žiguli ja nelikümmend tuhat krooni sularaha. "Andsin ära kõik, mis mul oli, ja vastu ei saanud sisuliselt mitte midagi, sest kõik vajas remonti ja ümberehitamist," naerab ta. Pärast ostu-müügitehingut tuli Markol aga poeg venna Kalmeri pere juurde komandeerida ja endal tädi juurde diivani äärele kolida.
"Majaost toimus talvel, kõikjal oli ilus paks lumi ja maja nägi välja nagu muinasjutt - tsitadell karges härmatiselooris. Kevade poole, kusagil veebruari-märtsi paiku, kui olin remonditöid alustamas, sulas ka lumi ära ning selgus, et osa majakatusest oli kaetud reliini ehk siis tavalise põrandakattematerjaliga. Sealt oli aja jooksul üksjagu vett juba palkide vahele jooksnud ja neid kõvasti määndanud," meenutab Marko esimesi tagasilööke
Hetkel kuum
Loomulikult juhtus töö käigus ka lõbusamaid asju. Näiteks kui Marko soovis olemasoleva korstnalõõri pikemaks ehitada, et seda siseseinana kasutada. Töömees Sergei aga, kuuldes, et sein peab nagu lõõrgi olema parasjagu lohakalt laotud, keeldus seda tegemast põhjendusega, et tema niimoodi lohakalt tööd teha ei oska. Nii tuligi kunstiteos majaperemehel endal valmis laduda.
Nii ruumilahenduse kui ka sisustamisega sai hakkama Marko ise. Vanad tarbeesemed, millest siinses elamises puudust ei tule, on valvsa disaineri pilgu all vastavalt teemadele kenasti rühmadesse jaotatud ja igaüks omale sobiva koha leidnud. "Mõte hakkab liikuma tavaliselt ühest esemest, siis tekib kiusatus selle kõrvale ka teine sobituv asi leida ja siis kolmas ning nõnda see vanakraami omandamise viirus edasi arenebki," arvab Marko.
Ta on oma uuestisündinud hoovimajaga igati rahul, kui mitte arvestada väikest kripeldavat unistust, mis ihaleb juba uue tegemise järele - kodu, mis rajatud mõnesse vanasse Tallinna tehasehoonesse.
Kuigi Marko maja kannab aadressi järgi lisanumbrit B ehk siis on juriidiliselt iseseisev kinnistu, on majas ka korterid: 9, 9a ja 10.
Korterite kummalised numbrid tulenevad sellest, et krundil olevad kolm maja loeti nõukogude ajal üheks ja numbreid hakati panema tänavaäärsest üürimajast alates. Nii kannab näiteks teine hoovipealne puumaja korterinumbrit 8, kuigi tegemist on ühepereelamuga. Kuigi algul arvas Marko, et säärast jaburdust on lihtne muuta, osutus see meie bürokraatia maailmas arvatust tunduvalt keerulisemaks ja siiani veel lahendamatuks ürituseks.
Segased lood on ka maajaotusega. Kui Marko majal, mis algupäraselt oli n-ö härrastemaja, on tagaküljes ka rohetav murulapp, siis suurel üürimajal ümbritsevat krunti peaaegu polegi.
Koos majaga sai Marko kaasa vanu kirju, dokumente ja suuri fotosid. Neid uurides tuli päevavalgele ka jooneline paberileht kunagise majaperemehe August Päija elulooga.
Viljandi maakonnast pärit mees oli lõpetanud Eesti Aleksandrikooli ja asunud seejärel posti-telegraafi teenistusse. Töötanud Põltsamaal, Tartus ja Riias, lõpetas viimases ka montööride kooli ja määrati tööle Liibavisse (nüüdne Liepaja Lätis). Võttis osa ka Esimesest maailmasõjast kui spetsialist kiirtöötajate aparaatide peal.
Pärast sõda siirdus August Päija tagasi oma vanematetallu, kus toimetas kuni 1947. aastani, mil otsustas kehva tervise tõttu talupidamise koos hoonete ja varaga Estonia teatrile kinkida ning ise linna siirduda. Marko meelest oleks ääretult põnev teada saada, mis sellest Estoniale kingitud talust edasi on saanud.
Samuti on peremehest järel mitmed suured tsaariaegsed fotod tollasest posti-telegraafiagentuuri koosseisust ja Liibavi Eesti kultuuriseltsist. Ka need võiks Marko arvates jõuda mõne asjast huvitatud muuseumi või koguni.
Fotod: Andras Kralla
Hetkel kuum
Venemaa korraldas ühe suurima rünnaku Ukraina energiataristule
Podcastid
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Kursuse maht 72 akadeemilist tundi (jaotatud 4-le päevale), millest 32 ak h on auditoorne õpe ja 40 ak h iseseisev õpe.
Enimloetud
2
3
4
5
Viimased uudised
Tagasi Äripäeva esilehele