Mändidele mõtlev maja

Noor ja edukas tellija võtab avatud meele korral teinekordki oma esimest suurt unistuste kodumaja projekteerima mõne noore arhitekti. Sedakorda langes valik Skad Arhitektidele, kus töötavad Sten Ader ja Jan Skolimowski.

Noorte arhitektide värbamine on aga alati kahe otsaga asi. Selge, et nad on usinad ja pühenduvad paadunumast tegijast sageli põhjalikumalt ja isiklikumalt sellisesse väiksemassegi töösse. Ning neil on kindlasti väga palju ideid.

Teisalt ähvardab noorte arhitektide maju sageli ideede üleküllus ning oskamatus või raatsimatus neid terviklikuma tulemuse nimel selekteerida. Tellimuse saanud noor arhitekt pole tegelikult ju enam nii roheline inimene midagi.

Kõikvõimalikud majaideed, vaimukad detaililahendused ja efektsed materjalimõtted on noorel arhitektil keerelnud peas juba enam kui kümme aastat. Esimesed tellimused võivad niimoodi muutuda pigem visandikausta meenutavateks eriskummalisteks objektideks, mitte mitte ideed kandvateks eksperimentaalmajadeks.

Skad Arhitektide tehtud ja suuremas osas juba mullu valminud maja Nõmme mändide all taolised momendid aga ei kummita. Maja silmitsedes ning selle ümber liikudes võib jääda isegi mulje, et ehk on oldud veidi tagasihoidlikud. Kus on nooruslik toorus ja soov veidikenegi pulli teha? Rahunedes ja uuesti hoonet vaadeldes tekib aga arusaamine, miks maja just selline on.

Noore pere tellitud kodu pidi laotuma üsna suurele krundile nii, et moodustuks üks rajatis, kus oleks igal pereliikmel võimalus enda ruumidesse eralduda. Ning ühistubades ja hoovimetsas rõõmsalt kokku saada. Krunt on täis mände, mille alla laotub metsmaasikatest ja mustikapõõsastest vaip.

See on maakodulik välielutuba, mis peaks linnainimese city's saadud metalsed ja klaasised pinged pehme ja sõbraliku kontrastina maha võtma. Maja ise suunab seda ruumi kasutama ka näiteks kahte korrust ühendava välistrepiga, mis mitte üksnes ei reguleeri liikumist kahe korruse vahel, vaid toob elanikud korraks värskesse õhku.

L-kujulise plaaniga maja üks haru on kahekordne, teine aga ühekordne. Tegemist on vahelagedest betoonplaatidega, mis moodustavad püstlaudise ning klaasiga täidetud sändvitši. Karmid vahelaed on kõik sirge joonega, nende vahel jooksva majaseina iseloom on aga soe ja voolujooneline. Vertikaalse rütmiga fassaad teeb ümaraid käänakuid ning vastandub igal moel betoonplaatide karmile horisontaalsusele.

Püstiste akendega pikitud seina looklemine annab igale ruumile vabaõhulõigu ehk rõdu, kus saab käia kodumetsatuka toodetavat tervislikku kopsutäit jõudu ammutamas. Kogu majale annab see kahetise tunde - ühelt poolt on tegu jõuliselt ja otsustavalt puude maailma prantsatanud betoonmajaga, mis otsib teisalt oma voogava seinakäsitlusega ning püstlaudisega olemasoleva loodusliku miljööga pehmemat kontakti. Samuti on see seina kui ühe voogava kardinelemendi võte moodne ja trendikas.

Maja kahekordse osa esimesel tasandil on eluruumid ning teisel magamistoad. Ühekordne tiib on reserveeritud hobitegevusele, millest markantseim kindlasti perepoja kiire areng kardisõidus. Samas plokis paikneb terrassiga saunakompleks, lähedal on ka grillide ja ahjudega suveköök. L-kuju annab majale ning krundile võimalikult palju tunde looduslikus valguses ning eraldab ühtlasi siseõues ja majas tervikuna toimuva tänavaruumist.

Maja nurkades on katuseplaadis aga kaks suurt ümmargust ava. Kas neisse kinnituvate trosside otsa riputatult hoone tehasest Nõmmele lennutatigi? Ei. Need rõngad olid mõeldud mändidele, mis neist ka ehituse alguses läbi kasvasid, ent said siiski töö käigus viga ning kadusid. Plaanis on mulkude alla uued taimed istutada. Seni mõjuvad need elemendid lihtsalt mänguliste ja huvi tekitavate detailidena.

Fotod: Martin Siplane

Autor: Urmas Oja