Surnud olid paigutatud hauda hoolikalt, et rõhutada nende kuulumist ühte perekonda. Vanemate ja laste jäänustelt leitud vigastuste põhjal järeldasid teadlased, et nad kaitsesid endid surres kivikirveste ja noolterünnaku eest, kirjutas LiveScience.

Perekonna haud on üks neljast 2005. aastal Saksamaalt Eulau lähedalt leitud matusepaigast. Leitud haudade põhjal oletavad teadlased, et sugulussidemed olid hilisel kiviajal sotsiaalsete organisatsioonide aluseks. Surnute uurimisest tehtud järeldustest kirjutab ajakirja Proceedings of the National Academy of Sciences viimane number.

Hiljuti jõudsid Adelaide'i ülikooli teadlased eesotsas Wolfgang Haakiga iidsete jäänuste DNA uurimiseni. Kõigilt surnutelt DNAd saada ei õnnestunud, seega suutsid teadlased vaid kahes hauas olevate inimeste sugulussuhted ning muud üksikasjad, näiteks vanuse, üldjoontes paika panna.

Geneetilised andmed sobisid hästi surnute paigutusega haudadesse. Ühte hauda oli maetud neljaliikmeline perekond: ema lamas külje peal kägaras, näoga ühe poja poole, isa oli samuti külje peal ning näoga teise poja poole, käed omavahel kokku puutumas. Üks poeg oli 4-5 aastat vana, teine 8-9.

Teises hauas olnud kaks last vanuses 9-10 aastat olid ka kindlasti ühe ema lapsed. "Kahe täiskasvanu ja laste vaheliste sugulussuhete väljaselgitamisega näitasime, et eelajaloolises Kesk-Euroopas oli olemas klassikaline perekonna mõiste," ütles Haak. "Kokkuhoidmine surmas viitab kokkuhoidmisele ka elus," lisas ta.

Surnute hammaste strontsiumiisotoope uurides said teadlased veelgi rohkem teada. Kuna söögis sisalduv strontsium koguneb aja jooksul inimese hammastesse, saab erinevate strontsiumiisotoopide suhteliste koguste põhjal seostada vanu inimjäänuseid erinevate piirkondadega. Uurimistulemused näitasid, et naised elasid lapsepõlves meestest ja lastest erinevates piirkondades, millest võib oletada, et naised abiellusid enamasti kodust kaugemale.

"Selline komme on oluline sugulusristumise vältimiseks," ütles arheoloog Alistair Pike.

Autor: Siim Sepp