Rain Lõhmus: maksutõus on vältimatu

Mulle tundub, et rahandusminister Ivari Padari poolt pakutud pakett tervikuna on natuke kiiruga kokku pandud ja lahendus peaks olema tunduvalt rohkem läbi kaalutud. Kuna tegemist ei ole ju mingi ajutise asjaga, ei tohi nii uisapäisa asju muuta. Peab kaalutlema kõiki üksikuid makse ja ka nende mõju omavahel kombinatsioonis.

Maksude puhul tuleb silmas pidada ka seda, et neil on oma lühiajaline ja pikaajaline mõju – kõik neist muudatustest ei anna efekti ei sel ega ka järgmisel aastal. Kui üks näide tuua, siis ettevõtte tulumaksu kehtestades võivad ettevõtetel esimesed paar aastad väga rasked olla ning suuremad kasumisaajad nagu pangad, on pigem kahjumis. Küll aga avalduks pikaajalisem positiivne mõju ilmselt 4-5 aasta pärast. Küsimus on ka selles, kui halvaks vahepeal läheb.

Kindlasti pole aga maksusüsteemi revideerimisest pääsu. Nii ebameeldiv, kui see ka pole, tuleb kõik teemad uuesti üle käia – ettevõtte tulumaks, üksikisiku tulumaks, kindlasti maamaks, mul personaalselt ei oleks midagi ka autode maksustamise vastu hobujõudude alusel. Küsimus on – millises kombinatsioonis ja kui palju?

Ning kindlasti ei ole töö lõpuni ära tehtud ka veel riigi eelarve kulu poolel, mis tuleb sama moodi üle käia.

Konkreetselt vastukarva mulle ükski Padari poolt pakutud variantidest ei käi. Harjumuspärase Eesti mõtlemise jaoks võib-olla on tõesti šokeeriv küsida 30 protsenti tulumaksu. Ma tooks siis teistpidise näite – kui Obama tooks Ameerikas tulumaksu ülemiselt joonelt 30 protsendi peale, oleks inimesed kindlasti rõõmsad.

Mina isiklikult ei protesteeriks selle vastu, kui suurt tulu teenivad inimesed ka rohkem tulumaksu maksavad. Küsimus Eesti puhul on selles, kus on see piir – võib-olla on pakutud 40 000 krooni liiga madal ning seda tuleks tõsta.

Teine asi on see, et ma pean ka teadma, et need maksud lähevad asja ette, mitte ei laristata kuskil maha. Eesti puhul mul seda tunnet ja teadmist praegu pole.

Eesti Vabariik on täna nagu üks kinnisvaraettevõte umbes aasta või kaks tagasi, mil oli juba vähemalt nägijatele inimestele selge, et turg ei ole enam see, mis varem ja ei saa tükk aega ka olema. Ettevõttel on sellises olukorras kaks võimalust – kas teeselda, et kõik on hästi ja minna samas vaimus edasi, hinnata varad üles ja näidata kasumit, või aru saada, et eilsed tegevused tänases päevas enam ei toimi ning tuleb tegevused ja kulud-tulud üle vaadata.

Eesti riigi ees on samasugune ülesanne. Eelmine tsükkel on läbi ja selja taga ning nüüd on vaja uusi lahendusi. Mulle tundub, et see mõte pole veel päris kohale jõudnud. Üritatakse käituda nii, et küll me saame hakkama. Aga läheb järjest valusamaks ja praegu on alles algus.

Ma olen ise kunagi Toompeal töötanud. Tagasi on muidugi alati lihtne vaadata ja kritiseerida, aga Toompeal istudes tabasin ennastki sellelt, et istud nagu mingis klaaskarbis ning teiste inimeste mured ja olukord eriti hästi kohale ei jõua. Ma kardan, et eks see on täna ka niimoodi, ja see ongi paratamatu. Inimene näeb asju sellest lähtuvalt, kus ta istub, kellega ta suhtleb, kes on tema lähikonnas. See kujundab tema arvamusi. Ükski inimene ei ole selles suhtes nii neutraalne, et suudaks sellele vastu seista. See on klassikaline paradoks, millest väljumiseks ma ei oskagi soovitust anda. Ma arvan, et muutust ei toimu enne, kui sealt (Toompealt – toim.) ära ei tule.