Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Globaalne maks annab äraspidise efekti
Kõigepealt tuleks vaadata, mida soovis James Tobin oma ettepanekuga omal ajal saavutada. Tema eesmärk oli vähendada liigset volatiilsust valuutaturgudel. Paraku võiks selline maks anda vastupidise efekti. Ma pean (oma kapitaliga riskeerivaid) valuutaspekulante oluliseks likviidsuse allikaks globaalses finantssüsteemis. Likviidsus on aga see, mis just vähendab volatiilsust ning parandab süsteemi toimivust, mitte vastupidi.
Lisaks sellele on mul jäänud mulje, et sellise maksu tulihingelisemad toetajad on enamasti maailmavaatelt punakat (või rohekat) tooni. Viimased aga teatavasti hüppavad rõõmust lakke, kui midagi kuskil jälle maksustada saab ning ma julgen kahelda, kas nende loogika maksu toetamisel on sama mis Tobinil. Pigem ikka nähakse ses maksus täiendavaid finantseerimisallikaid oma edevusprojektide elluviimiseks.
Seega mina seda maksu toetada ei saa. Esiteks võib see anda taotletuga äraspidise efekti. Teiseks pole kellelgi ilmselt aimu, milliseid "huvitavate" tagajärgedega turumoonutusi see looks, ning kolmandaks on mulle vastumeelt kirjeldatud maailmavaatega tegelastele edevusprojektide täiendavate finantseerimisallikate võimaldamine. Seda eriti kontekstis, kus seda tehakse finantsturgude toimivuse ning turumoonutustega riskeerimise arvel.