Rogoff: Balti riikide kriis on täiesti normaalne nähtus

Selle tee on läbi käinud suur osa tänaseks arenenud majandusega riigi staatusesse jõudnud riike Prantsusmaast, Austriast ja Saksamaast Suurbritanniani, kus mälestused taolistest krahhidest on juba kuhtumas. Teemat käsitleb Rogoff värskelt trükist ilmunud raamatus „Seekord on olukord hoopis teine (ehk kaheksa sajandit sõgedust finantssektoris)*, mis valmis kahasse USA Marylandi ülikooli professori Carmen M. Reinhartiga.

„Nii nagu ma oma uues raamatus ütlen – riikides, mis teevad üleminekul areneva majandusega riigist arenenud majandusega riigiks läbi kiire kasvu ja finantssüsteemi liberaliseerimise, on finantskriisid ja draama täiesti normaalne nähtus,“ ütles Rogoff nädalavahetusel Kopenhaagenis toimunud konverentsil.

Raamatus käsitlevad autorid finantskriise läbi mitme sajandi ning märgivad, et on lausa hämmastav, kui universaalne ja korduv see nähtus läbi ajaloo on.

Pealkiri on mõeldud sarkastilise alatooniga välja naermaks seda, kuidas nii poliitikud kui akadeemikud näiliselt heade aegade kestes ohusignaale eiravad ning väidavad, et vanad mallid enam ei kehti ning seekordne buum on palju kindlamal ja jätkusuutlikumal alusel. Läbivad teemad raamatus on arrogantsus ja ignorantsus. Minevikku ei mäletata ja ajaloost ei õpita. „Kui asjad paistavad liiga head, et tõsi olla, siis nad tavaliselt seda ka on,“ märgivad autorid. Võlaga rahastatud buum loob vale kindluse valitsuse poliitikast, firmade kasumlikkusest ja riigi elatustasemest. See loob keskkonna valedeks otsusteks. Buum lõpeb tavaliselt halvasti.

Ebastabiilsuse ja krahhi juur on reeglina lühiajalise võlgnevuse kuhjumine – olgu see siis riigi-, pangandus- või erasektoris. See asetab majanduse väga haprasse seisu, sõltuvusse usaldusest, mis võib kaduda päeva pealt. Ajaloolise analoogia põhjal plinkisid viimati USAst alanud finantskrahhi eel kõik näitajad punaselt – alates kaubandusdefitsiidist ja laenukasvust mullini kinnisvaraturul – kuid millal täpselt usaldus katkeb, seda on pelgalt statistika baasil võimatu ette näha. Nii võivad näiliselt „head ajad“ vahel kesta õige pikalt.

USAst alanud üleilmse finantskriisi järel on Rogoffi sõnul järgmine ohukoht võlakriis, mille põhjuseks on majanduse stimuleerimiseks võetud suured laenud. Nii Saksamaa kui USA võlakoorem võib paisuda 90%le SKPst. Kui majandus kasvab kiiresti, ei pruugi selline võlatase probleem olla, kuid kiiret kasvu pole loota - maksud peavad tõusma, elanikkond vananeb. Kui intressid tõusevad, võivad osadel väiksematel riikidel tekkida probleemid võla teenindamisega. Teistel võib aga tekkida kiusatus kulude vähendamiseks võlakohustusi taas järjest lühiajalisemate laenudega rahastada. See oleks Rogoffi sõnul suur viga.

Et praegune kriis on väga sügav, prognoosib Rogoff, et toibumine tuleb vaevaline. Tööpuudus jätkab kasvu, kinnisvara hinnad erinevalt aktsiatest buumiaja tasemetel enam ei taastu ning riiklikke toetusi praegu veel majandusest kõrvaldada ei või.

Balti riikidele on euro Rogoffi sõnul n.ö hea väljumisstrateegia, kuid uutest finantsprobleemidest see tingimata ei päästa.

*This time is different: Eight Centuries of Financial Folly

Kenneth Rogoff