Maksupoliitikas mänguruumi vähe

Suurimad "maksulahingud" ei terenda siiski niivõrd riikidevahelises konkurentsis, kuivõrd ettevõtjate ja poliitikute vahel riikide sees, arvab PwC Kesk- ja Ida-Euroopa regiooni maksuteenuste juht Steven Snaith.

Millised muutused terendavad kriisi järel Ida-Euroopa maksupoliitikas?

See piirkond vajab välisinvesteeringuid, kuid paljudel riikidel on suured defitsiidid. Siit dilemma - kui konkureerid kapitalile, vajad atraktiivset maksurežiimi. Defitsiidi rahastamiseks tuleb aga makse tõsta ja kulusid kärpida.

Kas Ida- ja Lääne-Euroopa vahel on olulisi erinevusi?

Maksumäärade poolest jääb Ida-Euroopa atraktiivseks, sest ka Lääne-Euroopa tõstab makse. Suurbritannias tõuseb tulumaksu ülempiir 50%-le. Ja Lääne maksuametid on agressiivsemaks muutunud, et kõik maksud kätte saada. Samas Venemaa maksuamet on kriisi ajal käitunud vastupidiselt - ilmselt on valitsus enam mures töökohtade säilimise pärast ega soovi ettevõtetele lisaprobleeme.

Tööjõukulude poolest on Ida-Euroopa samuti jätkuvalt atraktiivne. Seda eelist ei võiks kõrgete tööjõumaksudega maha mängida.

Eesti usub, et on väikse defitsiidi tõttu heas seisus.

Surve makse tõsta on väiksem, oluline on luua jätkusuutlik maksusüsteem, mis säilitab riigi konkurentsivõime. Reinvesteeritud kasumi maksuvabastus ja lihtne maksusüsteem on investoritele jätkuvalt atraktiivsed. Maksumäärade poolest on Eesti aga 180 riigi võrdluses 131. kohal.

Kas kriisimeetmete järel võiksid riigid koordineerida ka maksupoliitikat?

Ei usu. Riigid, mis saavad maksude osas oma eelised ära kasutada, seda ka teevad.