Uudised
Teet Reier
28. veebruar 2010 kell 21:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Piiri talu nikerdatud kasest ja voolitud männist

Vastlapäeva ilm on igati talvele vääriline, parasjagu külma ja kena härmatis puudel. Pilvede vahelt piiluv päike teeb laiade lumeväljade vahel sõites silmad valusaks. Lõpuks tuleb varjupakkuv metsavahe, kus suurelt teelt keerab teeots Piiri talu õuele, peremees Lauri Kalamees lahkelt teed näitamas.

Siinsamas, teest mitte eriti kaugel on omale pesa teinud peotäis taluhooneid. Kõik kenasti palkidest, ilma laudvoodri ja värvivõõbata, otsekui oleks mets nad oma rüpest siia poetanud. Ja ega see nii väga vale võrdlus polegi. Kõrged männid ja kuused on kui poolkaares kaitsemüür ümber taluhoonete. Tuultel siia eriti asja pole ja päikegi piilub vaid keskpäeval üle puulatvade.

Peremees Lauri on täna jätnud oma igapäevased metsatööd ja tulnud lahkelt oma valdusi näitama. "Kena talv," kiidab Lauri. "On lund ja võrreldes eelmiste soojade talvega päris hea metsatöid teha. Tõsi, enne aastavahetust saagimata jäänud tuulemurd on nüüd paksu lume all. Ei kiirustanud sellega, arvasin, et küll soojad ilmad toovad nagunii lume alt välja."

Kui Lauri koos kaasa Margitiga 2000. aastal põliselt Piirile asus, oli majapidamisest alles vaid 1910. aastal ehitatud elumaja. "Eks suviti sai ikka kogu aeg siin oldud," räägib Lauri. "Aga pärast seda, kui mul EPA-kool läbi sai, otsustasime me Margitiga, kes me põlised tartlased olime, linnatolmu jalgelt pühkida ja lõplikult maale kolida."

"Elumaja oli olemas, kõrvalhooned aga väga viletsas seisus. Need tuli lammutada, metsast uued palgid tuua ja hooned alates vundamendist uuesti püsti panna," meenutab Lauri. "Esimeseks tööks sai garaaži ehitus koos varjualusega. See sai suhteliselt peenest palgist, eks ta rohkem nagu proovitöö oli."

Õigemini oli päris esimeseks tööks kaevule väikese majakese ehitamine. "See aga oli liiga väike ega pidanud sooja. Nii tuligi kaev korralikult ära soojustada ja veidi kobedam kaevumaja teha. Esimene jäi lastele mängumajaks ning on seda siiani."

Edasi läks asi juba üsnagi oogilist rada pidi ning ehitisi aina lisandus: saun, töötuba, varjualune tehnika tarbeks. Ikka aina jämedamast palgist. Viimaseks asjaks sai maja esiküljele puitsammastele toetuva varjualuse lisamine.

Paksu lumekorra alt katusekatteid küll ei paista, aga räästaservi uurides selgub, et puidused on needki. "Elumaja sai omale sindlikatte, teistel on lihtsamad laudkatused. Oma puiduga tuleb selline katus ikka väga odavalt kätte," lisab Lauri.

Peremehele teeb veidi muret niiskus, mis tikub ka elumaja sindli kallale. "Sellel olen pidanud juba mõned kohad uuendama. Olen kuulnud, et ka tänapäevaseid laastukatuseid kipub sama häda kimbutama. Aga eks siin ole küsimus ka hooldamises, kui puitkatust ei puhasta, on tal varsti sammal seljas." Ka elumajja sisenedes tikub õues valitsenud puidurohkus otsekui kutsutud külaline tuppa kaasa.

Pererahva sõnul oli kolhoosiajal majas üürnikke mitmeid, kellest igaüks oma toa vastavalt maitsele ja võimalustele kujundanud. "Nii sai näiteks ehedad laelauad säilitada vaid ühes toas, selle omanikul polnud ilmselt piisavalt võimalusi, et oma lage kipsi või muu jamaga katta. See-eest oli ta seinad kenasti pappkastidega vooderdanud," räägib Lauri.

"Ega saja-aastane palksein enam tõesti eriti sooja pidada ei taha, seepärast saigi nad vähemalt seestpoolt soojustatud ja vooderdatud. Väljast ei raatsinud ehedat palki laudadega varjama hakata. Aga vist ikka peab, päike ja tuul ampsavad väärika palgi muidu aina hõredamaks," lisab ta.

Ehedalt puhtaks on jäetud ka sisemised palkseinad, mis krohvist ja selle all olnud krohvimattidest puhastatud. Vaid triibud ja naelaaugud on jäänud ammust aega meenutama. Ja kümned tuhanded kroonid, mida tavaliselt kulutatakse modernsele või saepuruplaatidest mööblile, on siin alles jäänud. Pererahvas ei näe ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks jätma raha poodi mööblitükkide eest, mis ühel päeval nagunii vananevad või katki lähevad.

Piiri talu ostsid Lauri Kalamehe vanavanemad 1930nendatel. Siis oli ümbritsev mets veel rohkem raba nägu.

"Nõukogude korra tulles pidid vanavanemad Siberi tee jalge alla võtma. Eksikombel, nagu hiljem põhjendati. Vanaisa kahjuks sinna jäigi. Majja aga paigutas kolhoos üürnikud," räägib Lauri.

Kui vanaema viiekümne kuuendal aastal külmalt maalt tagasi pääses, ei löönud ta äravõetud varandusele sugugi mitte käega.

Tragi naine käis maja kolhoosilt tagasi nõudmas, kui sealt ära öeldi, ei jätnud jonni ja andis asja kohtusse. Üllataval kombel, arvestades toonaseid olusid, kus väljasaadetuid kellekski ei peetud, sündi väike ime ja maja õnnestuski tagasi saada.