Maal elavad ainult luuserid?

Ärge jumala pärast unustage laupäeva hommikul ETVst maaelu saadet vaadata! See on pilguheit maailma, mida muidu ei näe ja millest on ehk veidi raskegi aru saada.

Selle saatega on naljakas lugu: paar aastat tagasi oli see täis nuttu ja hala. Iga kord neeti maapõhja nii võimulolev peaminister kui ka maarahva vana armastus Mart Laar. Ja iga kord, kui seda vaatama juhtusin, küsisin endalt: kuidas saab olla, et maal elavad ainult luuserid, kes üksnes kurta oskavad?

Nüüd veab seda saadet Rain Kelk Sky Plusi hommikuprogrammist. Ja ennäe imet - raadiost tuttav mõnus meeleolu on kandunud ka maarahva saatesse. Selgub, et korraga elab maal hulgaliselt säravaid ja andekaid inimesi, kes peavad keraamika- ja nahatöökodasid, on lautadesse hankinud uusima tehnoloogia, targalt taastanud vanad õunaaiad või andnud vanadele mõisahoonetele uue elu. Need, kes on iidsed külad taas ilusaks muutnud.

Nii et kõik sõltub sellest, kuidas sa tahad asjadel paista lasta ja millised mõtted su enda kõrvade vahel elavad. Praeguste saatekülaliste mõtteviis on umbes järgmine: ma ei oota riigilt armuande, teen ise enda ja teiste elu paremaks. Nii hästi, kui oskan. Ja ise vastutan. Vanasti aga oli mantraks lause: ma ei saagi midagi teha, sest riik ei hoolitse, riik ei tee.

Selle väärastunud mõtteviisi musternäide oli sügisene foto Tallinna linnavalitsuse lehe esikaanel - noor ettevõtja sõimas Toompea ees valitsust, miks riik töökohti ei loo. Kulla mees, siin ei oska tõesti muud öelda, kui et tule taevas appi! Kes siis veel kui mitte sina ise peaks ettevõtjana töökohti looma!

Kui oma äri arendamise asemel joostakse barrikaadidele, siis on mõnel ettevõtjal põhimõisted ikka lootusetult sassis. Siit on vaid samm selleni, et hakatakse võitlema selle eest, et poleks rikkaid (mitte et poleks vaeseid).

Selle mõtteviisi teine ilming, mis pärsib samuti firmade arengut, on toetusmajanduse teke, kus ettevõtjad on hakanud võtma toetusi mitte kui taevast kingitust, vaid kui üht rida kasumiaruandes. Umbes nagu Prantsuse farmerid. Seepärast soovitan mõelda Indrek Neivelti sõnadele: me ei saa teha panust võimalikult suure hulga Euroopa raha läbilöömisele. Muidu olemegi nagu Euroopa rehepapid. Muidugi tuleb abivõimalused ära kasutada, aga see ei tohi jääda äriideeks, et üha uusi ja uusi toetusi välja pumbata.

Püüdsin kokku võtta, kui palju raha ma võiks saada, kui täna oma firma käima paneksin. Midagi jäi kindlasti välja, sest seda kõike on ikka hullult palju. Sotsiaalministeerium pakub töötuile koolitust ja kuni 70 000 krooni toetust, kui keegi tahab ettevõtlusega alustada. EAS - starditoetus kuni 100 000 krooni projekti kohta; suurte, ekspordiga seotud ambitsioonide puhul koguni 500 000 krooni. Alustav ettevõtja saab taotleda KredExi käendusega soodsalt stardilaenu kuni miljoni. Lisaks saab EASilt bürokraatiavabalt 50 000 krooni, et teha tootearenduses koostööd mõne ülikooli või teadusasutusega. Koolitaja tellimiseks pakub EAS 15 000 krooni. Kui juhtud tegutsema Tallinnas, on veel linna starditoetus. Ka ettevõtlusinkubaator ja algajate ettevõtjate mentorklubi on abiks. Nii et ole ainult mees ja võta see abi välja.

Kahtlemata on seda palju. Nii palju, et sel on oht muutuda asjaks iseeneses. Siis jääb varju asja teine pool - sina ettevõtjana lood need töökohad ning toodki endale ja teistele jõukamat elu.

Directorit tehes puutun õnneks päevast päeva kokku just selliste inimestega, kes on äri üles ehitanud ühegi toetuseta ja kelle kohta võib öelda, et tänu sellistele inimestele meie ettevõtlus püsibki. Kui palju olete kuulnud, et Playtechi, Webmedia, MicroLinki, aga ka "vanade" tootjate, nagu Baltika või Krimelte inimesed kurdaks kurtmise pärast või teeks midagi toetuste nimel. Oleks ju normaalne, et nõnda mõtleksid kõik ettevõtjad.