100 Eesti eramut vallutas Veneetsia

Veneetsia väljapaneku kuraator oli esimest korda naisterahvas ja tegevarhitekt, selle aasta Pritzkeri preemia laureaat Kazuyo Sejima (preemia koos partneri Ryue Nishizawaga).

Eesti väljapaneku autorid Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Martin Pedanik ja Karen Jagodin tutvustasid seekordsel biennaalil Eestit läbi eramute ja eramuarhitektuuri. Võib-olla ei haakunud Eesti väljapanek seekord kuraatori püstitatud teemaga just kõige vahedamalt, kuid mitmetel viimastel biennaalidel Eestit esindanud n-ö mittemajade ekspositsiooni (nt Simulacrum City, hobupeldik, Joint Space'i mobiilpostitsioneerimine, gaasitoru) taustal räägiti pidevalt vajadusest ka Eesti arhitektuuri laiemalt tutvustada. Ja miks mitte teha seda arhitektide projekteeritud eramute kaudu. Kataloogis on kirjas, et 90% Eestis ehitatud eramutest tellitakse ja ehitatakse eriprojekti alusel. Uusi elamurajoone vaadates ei tundu see protsent just päris paika pidavat ja isiklikult arvan, et tubli 10% võib sinna omavolilisi ehitusi lisada.

Võrreldes näiteks põhjanaabrite soomlastega, kus enamik eramuid on kataloogimajad, ning vaid väga eriliste soovide, maitse ja finantsvõimalustega tellijad pöörduvad kodu tellimiseks arhitekti poole, on see kindlasti tähelepanu vääriv protsent. Eks kindlasti on siin väike osa ka Soome ja Eesti arhitektide honoraride vahel, kuid protsendina ehitusmaksumusest on need siiski võrreldavad.