21. november 2010 kell 21:00

Juhatuse liige ja ärisaladus

Juhatuse liige saab oma ametiajal juurdepääsu olulisele äriühingut puudutavale teabele, sh ettevõtte klientide ja töötajate andmetele, tarnijaid puudutavale infole, tootmissaladustele, turundusnippidele jpm. See, millist osa sellest teabekogumist tuleks käsitleda ühingu ärisaladusena, on suuresti äriühingu määratleda.

Nii äriseadustik kui ka võlaõigusseadus kohustavad juhatuse liiget hoidma äriühingu ärisaladust, kuid ärisaladuse mõiste sisu ei ava kumbki. Seaduse pinnalt saab öelda, et ärisaladusena tuleb üldiselt käsitleda juhatuse liikmele teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmise vastu on ühingul õigustatud huvi. Seega on ärisaladuse üldmõiste üsna lai ja umbmäärane ning võib seetõttu anda alust vaidlusteks.

Kohtupraktikas on ärisaladuseks peetud asjaolusid, mis on seotud ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe ettevõtja poolt peab olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav. Seega on soovitatav määratleda, mis on konkreetses ühingus ärisaladus - kõik muu ei pruugi kaitstavaks osutuda.

Kuigi juhatuse liikmel on kohustus hoida ühingu ärisaladust sõltumata sellest, kas selle sisu on mõnes dokumendis täpselt määratletud, siis vältimaks olukorda, kus juhatuse liige avaldab (võib-olla teadmatult) ühingu jaoks olulist teavet, on äriühingul otstarbekas selgelt fikseerida, mida käsitletakse ärisaladusena.

Seda võib teha juhatuse liikme lepingus, aga ka aktsionäride/osanike või nõukogu otsusega. Peamine on teha asjakohane määratlus juhatuse liikmele teatavaks. Praktika on näidanud, et ärisaladuse ulatust puudutav ebaselgus muudab sellesisulised vaidlused keerukaks ja viib suure tõenäosusega kohtusse.

Kuigi äriseadustiku järgi kohustub juhatuse liige hoidma ärisaladust vaid ametiaja kestel, tuleb arvestada ka lepinguõiguse üldregulatsiooni. Võlaõigusseaduse alusel jääb - erinevalt konkurentsikeelust - ärisaladuse hoidmise kohustus kehtima ka pärast juhatuse liikme ametiaja lõppu ning seda isegi ilma vastava kokkuleppeta. Seejuures tuleb ühingul arvestada, et seadusest tulenev saladuse hoidmise kohustus ei kehti igavesti, vaid üksnes seni, kui ühingul on konkreetsete asjaolude saladuses hoidmise vastu õigustatud huvi.

Kuna õigustatud huvi kestus on iga ühingu puhul erinev ja sõltub ka teabe iseloomust, siis vaidluste vältimiseks ärisaladuse hoidmise kohustuse kehtivusaja üle juhatuse liikme ametiaja järel on soovitatav kõnealune tähtaeg lepingus kokku leppida.

Kuivõrd ettevõtja ärisaladuse hoidmine on juhatuse liikme üldise lojaalsuskohustuse oluline osa, siis ärisaladuse hoidmise eest juhatuse liikmele üldjuhul eraldi tasu ei maksta. Sellest tulenevalt ei ole ka ärisaladuse hoidmise kohustuse kehtivus pärast juhatuse liikme ametiaega tasu maksmisest sõltuvuses.

Enesestmõistetavalt seisneb ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumine ärisaladuse mittehoidmises. Täpsemalt võib rikkumine seisneda selles, et juhatuse liige avaldab talle seoses ühingu juhtimisega teatavaks saanud asjaolusid kolmandatele isikutele, kasutab teavet (nt konkureeriva äriühingu juhatuse liikme või töötajana) kolmandate isikute või hoopis enda huvides.

Ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisega kaasneb juhatuse liikme vastutus äriühingu ees, täpsemalt kohustus hüvitada kohustuse rikkumisega ühingule tekitatud kahju. Vastutuse realiseerimiseks on vaja tuvastada, et kohustust on rikutud, et sellest tekkis ühingule kahju ning et kahju tekkimine on rikkumisega põhjuslikus seoses. Juhatuse liige vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tegutses kooskõlas osanike, üldkoosoleku või nõukogu seadusliku otsusega või suudab tõendada, et on täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kohtupraktika on kinnitanud, et vaidluses ärisaladuse lubamatu avaldamise üle on ühingul kohustus tõendada, kuidas juhatuse liige ärisaladust õigustamatult avaldas ja kasutas. Selles osas aga, mis üldse oli konkreetses ühingus ärisaladus, on tõendamiskohustus poolte vahel jagatud. Kuigi äriühing peab tõendama, milline teave oli tema ärisaladus, on ka juhatuse liikmel kohustus tõendada oma vastuväiteid - näiteks et kõnealune teave ei olnud ärisaladus või ta ei teadnud ega pidanud teadma teabe salajasusest. Kohtuvaidluses on ühingul hõlpsam rikkumist tõendada, kui ärisaladuseks peetavad asjaolud on eelnevalt kirjalikult määratletud ja juhatuse liige on neist teadlik.

Kohustuse rikkumisega tekitatud kahju tõendamine ja väljanõudmine võib praktikas osutuda keeruliseks. Sageli ei seisne ühingule tekkiv kahju käegakatsutavas rahalises kaotuses, vaid saamata jäänud tulus vms kaudses kahjus, mille suurust on raske hinnata.

Selle probleemi vältimiseks on kasulik sätestada juhatuse liikme teenistuslepingus kohustuse rikkumise puhuks leppetrahv. Sel juhul saab juhatuse liikmelt nõuda fikseeritud trahvi ning ühing ei pea kahju tekkimist ja selle suurust eraldi tõendama. Kui ühingule on tekkinud leppetrahvist suurem kahju, tuleb esitada ka kahjunõue ja seda tõendada.

Ärisaladuse mittehoidmisega võib kaasneda kriminaalvastutus, mille tekkimiseks ei ole oluline, kas ühingule teabe avaldamisega tegelikult kahju tekkis või mitte, vaid juhatuse liige vastutab juba siis, kui tema tegevuse eesmärk oli teabe avaldamisega ühingule kahju tekitada.

Autor: Maarja Kärson

Hetkel kuum