Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Elulised seigad muinasjutust reaalsuseni
Juba esimesest viiest minutist oli aru saada, et Rakvere teatri lavastus "Kunstveri ja -pisarad" põhineb aastatega tuttavaks saanud süžeel, mille on välja kujundanud lugematu arv seebioopereid.
Peategelaseks oli vaene tüdruk maalt (Liis Haab), kes satub rikkasse linnaperekonda majapidajannaks. Perepoeg armub tüdrukusse, kuigi on ise kihlatud oma onupoja tütrega.
Etenduse alguses olid kõik karakterid klišeelikud ja algelised. Nende melodramaatiline olek ajas mitu korda naerma. Tõesti meenutasid nii groteskne kõneviis kui ka ülepaisutatud žestid Ladina-Ameerika seebikat.
Kui põhiteema oli läbi mängitud, hakati seda kordama. Iga korraga muutus see lähedasemaks reaalsusele. Kordused aga tekitasid küsimuse, kas sellega kõik piirdubki.
Kuid ei. Iga esitamisega muutusid teatud elemendid, näiteks riietus ja kõneviis, ning sellega kaasnes üha rohkem huumorit.
Eriti meeldisid mulle laulunumbrid. Kõrvu jäi kõlama Diego (Lauri Kaldoja) esitatud laul "Kangelased".
Kui rääkida karakterite arengust, siis toimus see sujuvalt, kuid iga stseeni taust muutus aina sürrealistlikumaks. Kasutati erinevaid vahendeid ja võtteid: televiisor, kus kerisid laulusõnad, kardinatagune siluett ja akvaarium.
Lõpuks oli lavale kogunenud nii mitu lavastuslikku elementi ja eset, et mõte, mida trupp ehk üritas edasi anda, ei pruukinud vaatajani jõuda.
Pean tunnistama, et veidi pettumust valmistas kiire ja järsk lõpp, mille arendamine oleks loonud sisule tugeva raami ja võib-olla pannud nii mõnegi inimese pikemalt mõtlema.
Oleksin tahtnud näha rohkem teemaarendust ning põhjuste ja tagajärgede seoseid. Aga eks selle tüki vaatamine oligi rohkem nagu pusle kokku panemine.
Autor: Catriona Taruste