Innovatsioon energeetikas?

Mihkel Härm

Innovatsioon ja teadmistepõhine majandus, need peaksid olema võtmesõnad Eesti ühiskonna viimisel uuele kvalitatiivsele tasemele. Kahjuks jäävadki need reaalsuses tühjadeks sõnakõlksudeks ning tõeliselt innovaatiliste lahenduste kasulikkust ei suudeta mõista.

Innovatsiooni samastatakse eelkõige infotehnoloogiaga, sest on ju just seal muutused kiired ja põhimõttelised. Energiasektorit nähakse aga vastupidiselt kui suurt, vanamoodsat ja inertsest süsteemi, kus muutused võtavad aastakümneid aega. See ongi nii. Siiski julgen ma väita, et viimase paarikümne aasta jooksul on energeetikas toimunud revolutsioonilised muutused.

Nii näiteks on rakendatud uusi lahendusi taastuvenergia paremaks kasutamiseks. Samavõrd tähtsad murrangud on toimunud ka konventsionaalses fossiilkütustel põhinevas energeetikas. Olulisim neist on kildagaasi kasutusele võtmine. Kildagaas (shale gas) on maagaas, mille erinevus "tavalisest" maagaasist seisneb tema oluliselt keerukamas puurimisprotsessis. Nimelt paikneb kildagaas kivimite poorides ja gaasi sealt vabastamiseks tuleb kasutada muuhulgas lõhkamist, 50-100 erinevat kemikaali ning miljoneid liitreid vett.

Kildagaasi kasutamise plahvatuslik kasv on tüüpiline energiasektori innovatsiooni näide. Paarkümmend aastat arendati tehnoloogiat. Seejärel, pärast testiperioodi ja katseprojektide õnnestumist, leidus hulk ettevõtteid, kes nägid uues tehnoloogias võimalust ning asusid sellesse investeerima, tulemuseks oli kildagaasi turuosa tormiline kasv. Aastal 2000 moodustas kildagaas kõigest protsendi USA gaasitarbimisest, tänaseks on see ca 30 protsenti ning aastaks 2020 võib väga vabalt ulatuda juba 50 protsendini. Seega pole vähimatki kahtlust, et tegemist on fundamentaalse muutusega energeetikas.

Kuid mis on Eesti osa selles innovatsioonis? Vastus on tegelikult vägagi lihtne, Eesti põlevkiviõli tootmise areng on üks ühele sarnane kildagaasi buumiga. Aastakümneid arendati tehnoloogiat, rajati katseprojektid ning valmimas on esimene suur ja tõeliselt modernne põlevkiviõli tootmise kompleks. Lisaks on tekkinud oskusteave, mille järele on maailmas suur nõudlus. Ehk siis põlevkiviõlitööstus on jõudmas sinna, kus kildagaas oli aastal 2000. Seega võib järgmise 5-10 aasta jooksul oodata plahvatuslikku kasvu põlevkivi kasutamises ning põlevkiviõlist võib saada vägagi tõsiseltvõetav alternatiiv naftale.

Tänaste teadmiste järgi on põlevkiviõlil kõik eelised, mis kildagaasilgi: põlevkivi on maailmas laialdaselt levinud, mis tähendab, et paljud riigid võiksid põlevkiviõli abil vähendada oma sõltuvust imporditavadest vedelkütustest. Nii näiteks võiks Eesti aastal 2016 katta peaaegu kogu vedelkütuste vajaduse Eesti Energia kavandatava põlevkiviõli rafineerimistehase toodanguga. Pole ka mingit kahtlust, et piisava turuosa saavutamise korral alandaks põlevkiviõli nafta ja naftasaaduste hinda.

Eesti jaoks ei tohiks põlevkiviõlist rääkides väheoluline olla ka fakt, et säärase tööstuse ülesehitamine loob ca 1000 uut töökohta, kusjuures need oleks valdavalt hästitasustatud töökohad inseneridele.

Viimaks peatuksin lühidalt veel keskkonna temaatikal. Kildagaasi ja põlevkiviõli tootmise keskkonnamõjusid kõrvutades näeme, et põlevkivist õli tootmine on tunduvalt keskkonnasõbralikum ainuüksi juba pea olematu veekasutuse poolest.

Innovatsioon energeetikas?

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised