Ahelvõlgnevused ikka ettevõtjate igapäevamure

"Ehitusturul on need kired kõige rohkem lõkkele löönud. Mäletate, kui Pärnu lastekodu avati, siis ahelvõlgnikud tegid samal ajal piketti, kui ministrid linte läbi lõikasid. Iga nädal toob jälle uue üllatuse," meenutas ettevõtja Jüri Mõis, kui küsisin, kuidas on lood Eestis ahelvõlgnevustega.

Samas on ta optimistlik ja räägib, et ettevõtetevahelised võlgnevused on ikkagi vähenemas. "N-ö tuli on katla alt ära, aga katel veel mõnda aega podiseb. Ma arvan, et uusi probleeme ka praegu väga enam sisse ei tule," selgitas Mõis.

Maksekäitumine sõltub suuresti juhist. Mullu augustis rääkis Äripäev ASi Kaltsiit juhi Raivo Lehistega, kes ootas igatsevate silmadega raha nüüdseks pankrotistunud tee-ehitusfirmalt KPK Teedeehitus. Pärast seda pole Kaltsiit võlast kroonigi kätte saanud.

Võlaringi ettevõte õnneks sattunud ei ole, küll aga on neile võlgu lisaks KPK Teedeehitusele veel teisedki. "Võlgu ollakse meile küll, meie kellelegi praegu maksmata pole jätnud. Üritame neilt võlad kätte saada ja õnneks keegi neist ettevõtetest sellises seisus nagu KPK Teedeehitus ei ole," rääkis Lehiste.

Ka tema usub, et väga suurt rolli ettevõtetevahelistes suhetes mängivad nende juhid. "On firmasid, kes venitavad maksmisega, kuni jälle meelde tuletad ja alles siis maksavad. Ja on teistpidi, et makstakse juba enne, kui tähtaeg kätte jõuab. Kahjuks on ka neid, kellest ma tean, et ta on raha peatöövõtjalt kätte saanud ega ole põhjust, miks ta mulle maksta ei võiks, aga no ei maksa ja kõik," rääkis ta.

Oktoobri alguses müüs Tartumaal Võnnu vallas asuva Jakobi talu peremees Rein Aarik Werolile rapsi. Selle eest pidi ta saama 800 000 krooni. Maksetähtaeg kukkus novembri alguses, kuid detsembriks oli õnnestunud kätte saadud vaid 80 000 krooni, kirjutas Maaleht.

Võlausaldaja eest peitu ei poe. Ka praegu pole talumehel kogu võlg käes. "Ega täielikult ei ole. Mul on saada veel ligi 190 000 krooni," ütles Aarik. "(Rein) Kilki ennast kätte ei saa ja tema juurde ei juletagi minna selle jutuga, et tema vabrik on võlgu. Mina olen jälle teistele võlgu. Võlg läheb kogu aeg edasi," rääkis ta. Lisaks Aarikule ootab rapsi eest raha ka mitu teist põllumeest.

Õnneks väga käest ära Aariku asjad Werolilt saamata jäänud raha tõttu ei ole. "Mina olen oma asjad püüdnud kontrolli all hoida. Kui ei ole võimalik maksta, olen püüdnud kokkuleppele saada. Ei ole niimoodi redutanud, et ei suhtle võlausaldajatega. Kui omavahel rääkida, siis saame ju kõik üksteisest aru."

Ekspordiga tegeleva ASi Tartu Maja Betoontooted üks omanik ja juhatuse liige Jaan Luts ütles, et neil läheb veidi paremini. "Meie puhul ei saa öelda, et kõik on kõigile võlgu, aga üksikuid juhuseid oleme näinud küll."

Kohus on aeglane ja väikeste summade juures võimetu. Luts lisas, et ekspordiklientidega, keda neil on omajagu, sellist probleemi pole. Suurem mure on Lutsu ütlusel hoopis see, et võlgade väljanõudmine kohtu abiga on väga aeglane ja kui jääd võlgu nii väikeseid summasid, et isegi kohus neid lahendada võtta ei taha, siis mingit lahendust polegi ning seda kasutavad paljud ära.

"Sellel majanduskriisil on kohutavalt suur puhastusfunktsioon. Täna tundub jube kihvt mõte, et jätan näiteks allhankijale maksmata, aga tegelikult sa tõmbad kogu oma ärikarjäärile kriipsu peale," võttis võlaringide arutelu kokku Jüri Mõis.

Oktoobris 2010 kirjutas Äripäev loo "Võlakriisi ohvrid", kus väikefirma OÜ Elektrimees läks pankrotimõõgaga Estconde gruppi kuuluva OÜ Estconde-E vastu. Elektrimehe juht Eero Lall rääkis eile, et kohtus sõlmiti Estconde-Ega kokkulepe. "Estconde-E lubas jõuluks miljon krooni maksta. Koguvõlgnevus oli sel ajal 1,8 miljonit krooni. Miljonit ei tulnud ja ei ole tänaseni tulnud ning tundub, et nad ei kavatsegi seda maksta," märkis ta.

Elektrimees sattus seetõttu võlaringi ning on seal praeguseni. "Meie ettevõte on väike - nüüd oli käive üheksa miljonit krooni - ja kui sellest 1,8 miljonit krooni on välja viidud, siis see lõi meil ikka hinge nii kinni, et halvas terve ettevõtte tegevuse. Rahvakeeli öeldes oleme tervele ilmale võlgu ja eksisteerime vaid võlausaldajate suvast ja heast tahtest," rääkis Lall.

Siiski on tal varuks positiivne kogemus. "Kui alguses oli nii, et mõni ei tahtnud kuuldagi mingisugusest pooleaastasest ajatamisest, siis nüüd, kui Estconde saaga on kestnud 1,5 aastat, ei ole meie vastu keegi pankrotiavaldust esitanud. Meie hankijad on meid väga hoidnud."

Maksetähtaja ületanud võlgnevus G4Sile kahanes püsivalt kogu eelmise aasta vältel. 2010. a teises pooles nägime klientide maksekäitumise teatavat paranemist - aasta lõpu seisuga oli klientide maksetähtaja ületanud võlgnevuse kogusumma G4Sile 20% võrra väiksem kui esimesel poolaastal. Number tundub ilus, kuid tõele au andes peab ütlema, et võlasumma järjekindla kahanemise taga oli ettevõtte sihikindel tegevus probleemsete klientidega. Ka meie kogemus näitab, et asi Eestimaa elanike maksekäitumisega liigub vaikselt paremuse poole.

Eraisikute maksekäitumine on parem kui ettevõtetel. Eraisik muretseb oma võla pärast, soovib jõuda kokkuleppele, on huvitatud maksegraafikute koostamisest ja kui vähegi võimalik, siis peab ka sellest kinni. Raskustesse sattunud ettevõtete puhul kohtab tihedamini neid, keda lahenduse leidmine ei huvita ja kes loodavad koorma pigem pankrotihalduri kaela veeretada.

Kui võrrelda 2009. ja 2010. aastat, siis võib täheldada olukorra paranemist ning debitoorsete klientide vähenemist. See on tingitud ka sellest, et 2010. aasta oli pankrottide arvult Eestis suhteliselt mahukas. 2010 pankrotistunud ettevõtted on üldjuhul debitoorsete klientide nimekirjas alates 2009. aasta lõpust.

Ei ole täheldanud, et 2011.aasta algus oleks olulisel määral meie tööpõldu suurendanud. Pigem on praegune olukord selline, et ettevõtted alles harjuvad euroga ning sellest tulenevalt on isegi töömaht aasta alguses vähenenud. Tegemist on ilmselt hetkelise nähtusega. Kui vaadata sektoripõhiselt, siis probleemsed on ikka need sektorid, mis ka varem.