Lätis poliitikas muutusteta - endiselt kisub teravaks

Kui Läti poliitikas on üks korduv teema, siis selleks on - mis iganes te ennustate, te eksite. Pärast kümnenda seimi valimisi valitses üldine kergendustunne - Economist isegi pakkus, et "Läti poliitika näib jälle igavana." Tegelikkus on olnud vastupidine.

Pärast 11. seimi valimist 17. septembril väitis osa Läti vaatlejaid, et vene- ja kremlimeelne Üksmeele Keskus (ÜK) ei ole tegelikult valimisi võitnud - ta lihtsalt sai rohkem hääli kui keegi teine. Kolm läänemeelset parteid - Ühtsus, Zatlersi Reformipartei (ZRP) ja Rahvuslik Liit Kõik Läti Eest! - Isamaale ja Vabadusele/LNNK (rahvuslased) omavad selget enamust, nii et järgmine valitsus on selge: nad liidavad jõud ja juhivad Läti helgemasse tulevikku. Kaks nädalat hiljem ei ole kolm väidetavat läänemeelset parteid koalitsiooni moodustanud. Selle asemel levib jutt, et ZRP ja Ühtsus, mida varem nähti kui sukka ja saabast, ei pruugi üleüldse koalitsiooni koostada ning ZRP võib hoopis üksipäini ühendada jõud ÜKga.

Puder ja kapsad. Kolm viiest seimi erakonnast on teatanud, et nad ei moodusta koalitsiooni teise parteiga, mis on üks põhjus, miks koalitsiooni läbirääkimised on keerulised.

ZRP, tuntud oma oligarhidevastase positsiooni poolest, ei moodusta valitsus koos Roheliste ja Talupidajate Liiduga (RTL). Ainukese parteiga, millel on selgelt patroon - Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs. Rahvuslased on vandunud mitte tegema koostööd oma vaenlase ÜKga, nähes viimases otsest järeltulijat Nõukogude Liidu Kommunistlikule Parteile. ÜK süüdistab vastutasuks rahvuslasi fašismis.

RTLil on seimis vaid 13 kohta ja ZRP-l 22. On peaaegu kindel, et ükskõik millisesse valitsusse on kaasatud viimane, jääb esimene sellest välja. See omakorda jätab kaks välistavat stsenaariumi: valitsuskoalitsioon kas ÜK või rahvuslastega. Seejuures ei sisalda see tingimata Ühtsust: ZRP-l ja ÜK-l on kahe peale piisavalt istekohti enamuse saavutamiseks ning ZRP on vihjanud, et nii võibki minna - paljuski Ühtsuse jahmatuseks.

Rahvuslased on teinud vähe, et julgustada võimalikke koalitsioonipartnereid valima ennast ÜK asemel. Rohkem rahvusaktiviste kui kogenud poliitikutega tõsist parteid meenutav kooslus paistab taas silma krõbedate väljaütlemistega.

Head aega oligarhid? Eeldatakse, et kuna RTL on ainuke avatult oligarhimeelne partei, mis pääses 11. seimi ning neisse suhtutakse kui lindpriidesse, on teoreetiliselt oligarhid võimult kõrvaldatud. Tegelikkuses on siiski vara rõõmustada.

ÜK on olnud väga aldis hääletama oligarhide toetuseks kogu seimi 10. koosseisu ajal. Veelgi enam, ÜK ei eitagi oma tihedaid seoseid Kremliga, olles sõlminud koostööleppe Ühtse Venemaaga - Putini ja Medevedevi parteiga. Vähesed kahtlevad oligarhide märkimisväärses mõjus Venemaa poliitikas. Viimane juhatab küsimuseni - kas ÜK võib tuua venelaadse oligarhivõimu Lätti?

Lõpuks ka küsimus, kellest saab järgmine peaminister. Siin tuleb mängu Läti president Andris Berzinš, kes peab nimetama peaministri. Berzinšil endal ei ole kellelegi poliitilist truudust, kuigi ta valiti 10. seimis RTLi toetusel. Viimasele peaministrikoha pakkumisel on ilmselgelt vähe mõtet ja Berzinš on öelnud, et eelistab ametis kedagi eelneva valitsuskogemusega. See ahendab valikut - Ühtsus on ainus võimalikest koalitsioonipartneritest vastava kogemusega.

Millised on segaduse võimalikud järeldused? Esimene ja olulisim erinevus eelmise ja praeguse seimi koosseisu vahel on, et ükski poliitiline partei ei ole asendamatu. Kui ÜK keeldub valitsuse koostamisest, võivad Ühtsus ja ZRP pöörduda rahvuslaste poole. Kui ZRP tõesti tahaks, saaks ta luua valitsuse ka vaid ÜKga. Samuti saab seda teha Ühtsus, kuid arvestades nende eelnevat kogemust kaheparteilises koalitsioonis, on vähetõenäoline, et nad seda proovivad. Tähendab, et ühelgi parteil ei ole ainulaadset kauplemisruumi, nagu oli RTLil eelmise seimi koosseisus.

Teiseks, ükskõik millises valitsuses saab olema hulk inimesi ilma igasuguse eelneva valitsuskogemuseta. On raske hinnata, kas see on halb või hea. Ühest küljest ei ole praegu kindlasti parim aeg uute ministrite koolitamiseks. Teiseks küljest, uued ministrid võivad tuua väga vajatud reforme palju kiiremini lihtsalt seetõttu, et nad ei ole kinni vanades kommetes.

Muidugi, arvestades Läti poliitikat, peavad järgnema üllatused. Kuid ruumi on ka optimismiks. Läti võib lõpetada stabiilsema, vähem korrumpeerunud valitsusega, mis võib olla järjekordne samm keskmise igava Euroopa riigi suunas.