Valimistest kirju pilt

Otsason sai Eesti Panga presidenditoolil istuda vähem kui kaks aastat, ta vabastati sellelt kohalt 18.09.1991. Otsasonile heideti ette, et ta pole suutnud üles ehitada Eesti Panka kui funktsioneerivat organisatsiooni. Küllap võis talle saatuslikuks saada aga ka paari skandaalse juhtumi ilmsikstulek 1991. aasta sügisel. Ühe juhtumi ristis ajakirjandus Eesti Panga erastamise katseks. Nimelt viis Otsason suvel keskpanga nõukogu teadmata Eesti Panga alt välja välisoperatsioonide valitsuse ja moodustas koos Eesti Panga valuutaosakonna juhataja Rein Usinaga ASi Eesti Kommertspank. See pank sisulist tegevust siiski alustada ei jõudnud. Otsason juhtis aastatel 1992 – 2001 Eesti Krediidipanka ja alates 2001. aasta maist kuni oma surmani 30.10.2004 oli ta Krediidipanga nõukogu esimees.

EV Ülemnõukogu nimetas 23. septembril 1991 Eesti Panga uueks presidendiks senise Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe Siim Kallase. Kallase poolt oli 63, vastu 10 ja erapooletuks jäi 6 rahvasaadikut.

Kallase ametiaja suurimaks saavutuseks on eduka rahareformi läbiviimine. Samas jäi talle avalikkuse silmis külge plekk seoses 10 miljoni dollari skandaaliga, ehkki Kallas mõisteti kõigis kohtuinstantsides õigeks. Kallas lahkus 21.03.1995 Eesti Panga juhi kohalt seoses minekuga riigikokku.

Keskpanga uueks presidendiks sai senine asepresident Vahur Kraft, kelle EV president Lennart Meri kinnitas 27. aprill 1995 ametisse viieks aastaks.

2000. aasta aprilli keskel vaagis Eesti Panga nõukogu kahe kandidaadi – Vahur Krafti ja Tallinna Tehnikaülikooli statistikaprofessori Vello Venseli – vahel ning häältega 7:2 väljus võitjana Vensel ehk paljude jaoks nö. mees metsast. Krafti allajäämine näitas sisuliselt tema umbusaldamist. Kraftile heitis ilmselt varju 10 miljoni dollari afäär, Eesti Panga suutmatus otsustavalt tegutseda Maapanga krahhi eel ja ajal ning Forekspanga ühendamist Investeerimispangaga, mille osanik oli Krafti onupoeg Gunnar Kraft.

President Lennart Meri nimetas 13. aprillil 2000 keskpanga uueks juhiks Vello Venseli, kes aga 24. aprillil esitas ootamatult avalduse ametist loobumise kohta tervislikel põhjustel. Mis tegelikult loobumise taga oli, jäi avalikkusele selgitamata. Ajakirjandus spekuleeris tema kunagise seotusega KGB-ga. Vello Vensel suri 22.12.2004.

Kuna Eesti Pank vajas kiiresti uut presidenti, esitati 11. mail 2000 kandidaatideks reformierakondalne Kalev Kukk  ja Koonderakonna aseesimees, endine rahandusminister Mart Opmann. Valimised olid 18. mail ja häälteenamuse sai Opmann. President Lennart Meri jättis aga 19. mail Opmanni ametisse nimetamata ja nii sai Vahur Kraft uue šansi. Kraft kui ainus kandidaat valiti 1. juunil teiseks ametiajaks ning president Lennart Meri kinnitas ta 7. juunil 2000 ametisse viieks aastaks.

Kraftile tõi valimissegadus kopsaka materiaalse tulu: koos erakorralise lahkumiskompensatsiooniga kujunes tema keskmiseks kuusissetulekuks 2000. aastal üle 113 000 krooni, mis oli üks suuremaid riigiametnike sissetulekuid tollal.