Almodóvari oma Frankenstein

Lola Annabel Kass 14. oktoober 2011, 00:00

Hispaania filmirežissöör, stsenarist ja produtsent Pedro Almodóvar on saanud valmis ideaalinimest kujutava draama-thriller'i-kokteili.

Filmi "Nahk, milles ma elan" ei saa - nagu enamikku Almodóvari filme - kindlasse žanrisse liigitada, samuti ei ole võimalik selle sisu edasi anda paari lausega.

Kui üritada linateost siiski mingitesse kastidesse paigutada, siis võiks neile kastidele kirjutada sildid "meditsiiniline põnevik", "body horror" ja "ebatüüpiline melodraama".

Film on võrreldav Alfred Hitchcocki loometööga, mis on õudust tekitav, kuid mitte kunagi üleliia verine. Ideestiku puhul võiks paralleele tuua klassikalise teadusulmega, nagu Mary Shelley "Dr Frankenstein" ja Joseph Greeni "The Brain That Wouldn't Die", milles on amoraalse kirurgi kõrgeim siht looduskeskkonnas mitteeksisteeriva ideaalinimese konstrueerimine.

Peaosaline Antonio Banderas kehastab briljantset ilukirurgi Robert Ledgardi, kelle tippsaavutuseks saab unikaalse nahatekstuuri leiutamine, mis peab vastu igale välisele kahjustavale tegurile.

Õnnekarika asemel osutub leiutis hoopis Pandora laekaks, sest selle loomine on ajendatud väärastunud ihadest ning põhjustatud mineviku traumadest.

Uue naha aretamise taga on kaksteist aastat tagasi toimunud traagiline autoavarii, milles Ledgardi naine põlengus hukkus. Olles traumatiseeritud moondustest, mis tuli tema kaasa nahale põhjustas, seab ta eesmärgiks vastupidava (ja eelkõige tulekindla) naha loomise.

Filmi võtmefiguur on salapärane kaunitar Vera (Elena Anaya), kelle peal Ledgard oma imenahka aretab. Vera on ühtaegu nii doktori vangistatud laborirott kui ka tema surnud naise asemik ja armuke. Nende üpriski eriskummalist ja vägivaldset suhet võiks iseloomustada väljend "masohhistlik armuromaan".

Kahtlemata võib nende suhtes täheldada ka Stockholmi sündroomi sümptomeid, kui Vera oma vangistajasse mingil seletamatul põhjusel armub. Peagi avastab doktorgi, et temas on Vera vastu tunded tärganud. See ei tõota just kuigi roosilist lõppu.

Almodóvar ise on oma filmi kirjeldanud kui mittehirmsat õudusfilmi. Õudusžanri elemendid on selles eelkõige ilukirurgia dilemmade teenistuses, juhtimaks tähelepanu selle valdkonna eetilistele probleemidele, millest on luubi alla võetud mõjuvõimu kuritarvitamine ja inimkatsed.

Film baseerub prantsuse kriminaalkirjaniku Thierry Jonquet' novellil "Mygale".

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:16
    Otsi:

    Ava täpsem otsing