Pankade rekapitaliseerimise osas peaks valitsema üksmeel: Euroopa pangad peavad endale turgudel hankima omakapitali juurde 100-110 miljardit eurot.
Mis puudutab Kreeka võlakärbet, siis Saksa kantsler Angela Merkel on öelnud, et Kreeka võlad tuleb kustutada vähemalt 50 protsendi ulatuses, veelgi parem kui see protsent on suurem, kuni 60%.
Euroopa suurpangad on viimastel andmetel nõus maksimaalselt 40protsendilise Kreeka riigile antud laenude mahakandmisega. Samuti on löönud häirekella Kreeka ise, kuna sealsed pensionikassad on investeerinud suures mahus kodustesse riigivõlakirjadesse ning ilma riikliku toetuseta tuleks pensione poole võrra vähendada.
EFSFi efektiivse rakendamise osas on küsimus selles, kuidas saavutada olemasoleva 440 miljardi euroga võimalikult suur kasutegur, ilma et euroriigid peaksid andma edasisi garantiisid. Paistab olevat kindel, et riigijuhid otsustavad euro päästmiseks kasutada EFSFi nn võimendit, selge pole aga veel see, millist mudelit kasutada.
Nädalavahetusel toimunud EL tippkohtumisel oli kõne all kaks varianti, nn võimendatud EFSFi mahuks võib tulla triljon eurot või veelgi rohkem.
Esimese variandi puhul kindlustaks EFSF enda poolt väljaantavad riigivõlakirjad, mis tähendaks seda, et ühe riigi maksejõuetuse korral oleks kindlustatud 30 protsenti investorite kaotusest. Erainvestorite jaoks oleks risk väiksem ja see innustaks neid võlakirju ostma.
Teine mudel seisneks selles, et riik, mis vajab europartnerite abi, looks kõigepealt eriotstarbelise varakogumi, nn Special Purpose Vehicle (SPV). Selles osaleks EFSF näiteks 20 protsendiga. Ülejäänud 80 jääksid investoritele, või ka teistele arenenud ja arenevatele riikidele nagu näiteks Norra, Brasiilia, India. Või ka Hiina riiklikele fondidele.
Mudeli miinuseks oleks see, et arenevad riigid nõuaksid oma osaluse eest kõrget poliitilist hinda, näiteks suuremat mõjujõudu IMFis.