Võim tähendab vastutust

"Aastaid tagasi pidin ma Tartu kevadjooksule ette valmistama ühe Tartu pataljoni jooksuvõistkonna. Instrueerisin neid, öeldes, et ärge hakake tormama, võtke rahulik tempo ja jookse jooks algusest lõpuni ära. Niimoodi võidate iseennast ja tõenäoliselt ka teisi võistkondi."

Herem rõhutas, et ei tohi hakata kõndima, vaid joosta tuleb algusest lõpuni. "Naeratades lisasin, et käsk on mitte katkestada," rääkis Herem konverentsil.

15. kilomeetril üks ajateenijatest kukkus. Mees, kel oli põlvega ennegi probleeme olnud, vigastas seda uuesti üsna tõsiselt. Saabus kiirabi, kes fikseeris põlve ja tahtis mehe finišisse viia, ent see astus autost välja ja ütles, et tal on käsk lõpuni joosta. Ja jooksiski.

Kaks kuud hiljem saadeti ta püsiva põlvetraumaga reservi. "See vigastus on siiamaani mul hingel," rääkis Herem. "Otseselt ma seda ju ei tahtnud. Nüüd tuleb mulle iga kord, kui ma võimu kasutan ja inimesi kuskile saadan, see põlv meelde," rääkis ta.

Miks on avalik ruum täis kauneid poolpaljaid naisi reklaamidel, ent juhtimisruumis võtame me väga vähe ruumi, küsis konverentsil Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi ettekandes "Naisliidrid - halvatus või halb unenägu?" Kivi arutles küsimuse üle, miks on avalik ruum täis naisi, ent naisotsustajaid on Eestis vähe. "Ja miks ka mitte, me ju teame, et oleme Euroopas kõige saledamad, sellest räägiti suvel palju," tõi ta välja tüüpilise naistesse suhtumise näite.

"Oleme avalikus ruumis näha, aga juhtimisruumis võtame me vähe ruumi," rääkis Kivi, kelle sõnul peab naine, kes tahab saada otsustajaks, meeldima eelkõige meestele, sest esmastel võimutasanditel on palju mehi, kellest naise karjäär sõltub. Kui aga naine tahab jõuda kõrgemale, peab ta meeldima ka naistele, sest naised on pooled valijatest. Ent nendega on veelgi keerulisem, sest naised eelistavad valimistel sageli hoopis mehi, rääkis Kivi.

Islandi talupidaja Berglind Hilmarsdottir, kelle farm asub 2010. aastal pursanud Eyjafjallajökulli vulkaani kõrval, avas kuulajaile ülemvõimuga seotud aspekte hoopis erinevast, nimelt loodusjõude käsitlevast vaatenurgast. Hilmarsdottir rääkis, et saarel pole relvi ega sõjaväge, ainus rünnak, milleks valmis ollakse, on loodusjõud. Nii on igas külas olemas vabatahtlikest koosnev päästemeeskond.

Ehkki elu pärast 2010. aastal toimunud vulkaanipurset tundus nagu pärast maailma lõppu ja probleeme jätkus kauaks, rääkis Hilmarsdottir, et kui valida, kas alluda loodusjõududele või teise inimese tahtele, valiks ta esimese.

"Elus on vaja raskusi ja väljakutseid, et testida oma julgust ja südikust. Allume loodusjõududele, ent on olemas ka jõud, mida keegi murda ei saa - meie endi tugevus," sõnas ta.