Erinevad eurotoetused, olgu põllumajandusele, ettevõtlusele või taristule, meenutavad üha enam nuhtlust, mis teeb ja toob liiga tihti pigem kahju kui kasu. Leidsin üheksa põhjust, miks toetused on kas ebaefektiivsed, solgivad konkurentsi või soosivad laristamist.

Oletame, et toetusraha kogumine ei nõua suurt lisaressurssi ning selle teevad ära juba olemasolevad maksukogujad. Seevastu raha jagamine nõuab kulukat ja mitmetasandilist bürokraatiamasinat. Üks, kallim osa sellest asub Brüsselis, kus pannakse paika üldplaan, ja teine liikmesriikides, kus siis raha jagamisega vahetult tegeldakse. Lisakulu, seda esiteks.

Teiseks on kõike seda suurt bürokraatiat tarvis kontrollida. See tähendab, et lisaks jagamisstruktuuridele on loodud ka kontrollametkonnad. Vältimatu, kuid jälle kõrvaline kulu. Ning, kui kontrollametnikud teevad oma tööd piiritu entusiasmiga, võib juhtuda, et Eesti-suguse tubli euromaa toetuste väljamaksed peatuvad, nagu selgus oktoobris. Kafkalik bürokraatia, seda kolmandaks.

Neljandaks meelitab igasuguste toetuste rahalõhn erinevaid skeemitajaid ja pettureid. Siingi paistab Eesti silma, tõsi, taas liigse agaruse tõttu. Aga siit koorub ka viies põhjus - toetused on tekitanud rida uusi, administreerivaid ja mitte tootvaid ameteid. On n-ö projektikirjutajad ja ka need, kelle ärimudel on üles ehitatud toetustele. Puuktöökohad, millel pole pistimist toetuste mõttega.

Kuuendaks idaneb liigvarajaste toetuste jõul tihti laiskus. Näiteks idufirmad, kes saavad liiga vara toetusi, muutuvad laisemaks ega suuda oma potentsiaali täielikult välja arendada. Seitsmendaks külvavad toetused ebaõiglasi konkurentsitingimusi. Näiteks põllumajandus, kus toetuse saajad tegutsevad ühisel turul, kuid nende toetuste suurus erineb kordades. Või näide ettevõtlusest, kus juba omal jõul edukalt tegutsevate firmade kõrvale luuakse toetuste toel konkurendid, kes teenimatult söövad teiste äri.

Kaheksandaks on liiga tihti toetused suunatud tarbimisse. Kui taristu puhul võib raha betooni valamine olla ainutee, siis ettevõtluses jagatakse suur osa raha millegi ostmiseks, mis reaalselt ei pruugi anda mingit tulemust.

Üheksandaks loob ja taastoodab toetuste süsteem ebaefektiivsust ehk investeeritakse liiga palju või sinna, kuhu muidu poleks mitte kunagi raha paigutatud. Näiteks Eestigi maapiirkondades laiuvad spordikompleksid, millel napib külastajaid ja mille ülalpidamisega ei saada hakkama.

Võttes arvesse kõiki eelnevaid mittesihtotstarbelisi kulusid, on süsteem ju ka iseenesest väga ebatõhus.

Kindlasti on toetustest ka kasu, kuid mis hinnaga?