Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Korporatiivsus ja ballett me ühiskonnas
Käisin külalisena arstide liidu eetikakonverentsil - raskel teemal "Kollegiaalsus ja korporatiivsus". Konverents oli hea ja huvitav, tuntud sümpaatsete kõnelejatega. Meedia sai kõvasti sugeda. Juhtumisi läksin samal õhtul teatrisse vaatama balletti "Manon" ja laval toimuvat jälgides, hoopis teisele ajastule ja maailmale mõeldes, hakkas konverentsi sisu mulle selginema.
"Manon" on mõnes mõttes haruldane ballett, sest selles on füüsiliselt väga nõudlikke stseene. Teises vaatuses käib peategelane sõna otseses mõttes käest kätte - baleriini lausa visatakse ühe mehe käest teise kätte. Ja millise täpsusega teda kinni püütakse! Ma ei mõtle siinkohal ohtu, et teda võidakse maha pillata; ma mõtlen seda tarretama panevat täpsust, millega see 40kilone koorem kinni püütakse, nii et muskel ka ei liigu. Milline füüsiline usaldus tantsijate vahel valitseb! Kavalehtki kinnitab: "Mitte kõik [teatrid] ei saa endale õigust "Manoni" esitada - selle eelduseks on hea ja ühtlase tasemega tantsijate ansambel."
Samalaadne usaldus on aga täiesti puudu me ühiskonnas. Ja mis veel koledam: me ei püüdlegi selle poole. Pigem kasutame sõnu "korporatiivsus" ja "ringkaitse", et olemasolevat olukorda õigustada või vastaspoolt süüdistada.
Optimistina näen siiski vaimusilmas võimalust, et kui meil osatakse tantsida sellise usaldusega, siis võiksid ka näiteks ajakirjanikud ja arstid ühel heal päeval üksteist toetada ja usaldada. Vastastikuse usalduse ehitamist on meile hädasti vaja.