Millest võib konkurendiga rääkida?

Urve Vilk 28. november 2011, 00:00

Küsimustele vastab ASi Advokaadibüroo Sorainen Baltimaade ja Valgevene konkurentsiõiguse ja tururegulatsiooni töörühma juht Kaupo Lepasepp.

Kas konkurentsiseaduse rikkumised on tingitud ettevõtjate teadmatusest? On asju, mida teavad kõik, näiteks seda, et hindu ei tohi kokku leppida. Aga konkurentsiõigus on väga keeruline valdkond ning mõnikord ei osata näha ohtu igapäevaelus levinud ja seetõttu süütuna tunduvates asjades. Ohukoht, mida pole teadvustatud, on see, et peale hinnakokkulepete on keelatud ka hinnas sisalduvate komponentide (lisatasud või marginaalid) kokkuleppimine.

Hinnakokkulepetega puutume me advokaadibüroos viimasel ajal harva kokku, põletavam probleem on informatsiooni vahetamine. Väga levinud on hinnainfo vahetamine, mis tegelikult on keelatud. See puudutab informatsiooni, millal üks või teine konkurent plaanib oma hindu muuta ja kui suured võivad olla tulevikuhinnad.

Millest üldse konkurendiga rääkida võib? Häda on selles, et informatsiooni vahetamisega seonduv kohtupraktika Eestis sisuliselt puudub ning praegu on aeg, kui kombitakse piire, mis on lubatud ja mis mitte. Konkreetse majandustegevuse valdkonna universaalsete huvide arendamisele keskenduvate erialaliitude ja ühenduste olemasolu on ikkagi pigem hea. Suhtlus ettevõtete vahel on lubatud ja Eesti-suguses pisikeses majanduskeskkonnas isegi vajalik. Oskusteabe vahetamisse ja oma valdkonna standardite väljakujundamisse tuleks suhtuda ettevaatlikkusega, ent koostööst ei tuleks hoiduda.

Kui tekib tunne, et võib-olla hakatakse piiri ületama, on kõige lihtsam lahendus helistada konkurentsiametisse ning küsida nende arvamust.

Millised on ettevõtete peamised komistuskivid konkurentsiõiguse seisukohast lähtudes? Esiteks eristuvad ajaloolised kartellid ehk siis suhteliselt raskekujulised rikkumised, näiteks hinnakokkulepped, mis on sõlmitud 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses. Paljude ettevõtete jaoks on konkurentsiõiguses kõige suurem probleem nende minevikutaak, st teod, mis pandi toime sel ajal, kui konkurentsiõigusest ei oldud veel väga teadlikud.

Üks võimalusi on oodata, et probleem läheb mööda. Teine variant on probleem lahendada. Selleks on mitmesuguseid võimalusi, näiteks konkurentsiametisse leebusavalduse esitamine.

Jõhkraid rikkumisi on menetlusi vaadates vähemaks jäänud, enamik rikkumisi tuleneb õnnetust eneseväljendusest, ebaõnnestunud naljast või rumalusest. Teine oluline teema, mis probleeme tekitab, on eespool nimetatud keelatud informatsiooni vahetamine, kui ettevõtjad jagavad omavahel hindade kohta informatsiooni sedavõrd intensiivselt, et neile on teada konkurentide kavatsused hindade kujundamisel ja selle põhjal suudavad nad kujundada ka oma hindu.

Kas rumalused jõuavad teieni pärast seda, kui need on juba tehtud? Jah, rumalused tehakse enamasti enne ära, kui advokaadi juurde jõutakse. On sõlmitud kartelle, mille juurde on kutsutud telekaameraid ja mida pärast on näidatud "Aktuaalses kaameras".

Kui vaadata erialaliitude kodulehekülgi, siis seal on siiamaani näha kokkuleppeid, mis sisuliselt on kartellid. Lisaks ei osata meediaga suhelda.

Näiteks võib tuua ka järgmine meilivahetuse kahe ettevõtte tippjuhi vahel. Turul, kus on kolm suurt ettevõtet, kirjutab nendest ühe juht teisele: "Tere, ma kuulsin, et kolmandal ettevõttel on keset hooaega kaup otsa saanud." Kirja adressaat vastab kirjale, et loodab, et teine talle kaupa ei müü, mispeale esimene kirjutab, et ta pole loll. Selle kirjavahetusega on kokku lepitud ja tekitatud tõendid selle kohta, et kahe ettevõtte vahel on kokkulepe kolmandale ettevõttele kaupu mitte tarnida. See on kartell.

Konkurentsiamet kopeerib menetlusi tehes kogu ettevõtte võtmeisikute meilivahetused. Inimestel aga on komme interneti teel toimuvat suhtlemist pidada mitteformaalseks. Tegelikult satub see kõik konkurentsiameti ette ning seetõttu tuleb olla väga ettevaatlik. Kõiki meile ei loeta, vaid tehakse märksõnaotsing. Kui lugeda ainult neid kirju, mis sisaldavad konkreetset märksõna ja mis koosnevad ainult kahemõttelistest naljadest, jääb halb mulje.

Tähelepanu tuleks pöörata ka müügiinimeste ja ostujuhtide tegevusele, sest just nemad suhtlevad klientide ja tarnijatega. Nemadki peavad oma meilivahetuses ja suhtluses arvestama sellega, et nad vastutavad oma sõnade eest. Hea müügimees teab, mis turul toimub ning mida kliendid ja konkurendid planeerivad. Hea müügimees on tegelikult oma olemuselt konkurentsiõigusega vastuolus.

Kui sõlmitakse eksklusiivseid kokkuleppeid, võivad probleeme tekitada need, mis kestavad üle viie aasta. Siis tasub konsulteerida kellegagi, kes suudab lihtsad tõed selgeks teha.

Suure turuosaga (üle 40%) ettevõtete puhul on suurim pähkel see, et ühesuguseid kliente on keelatud kohelda erinevalt. Sageli pole ettevõtted, mis pole väga suured, aga mis tegelevad nišitoodetega ja omavad suurt turuosa, endale teadvustanud, et nende vabadus klientidega erinevaid hindu kokku leppida on tegelikult oluliselt piiratud. Praktikas tahab klient läbirääkimistel ikka saada hinnaalandust, mistõttu on utoopia, et kõigi sarnaste klientide hinnad oleksid rangelt ühesugused. See aga võib konkurentsiõiguslikus mõttes probleem olla.

Kui paindlikult konkurentsiamet üksikjuhtumeid käsitleb? Kindlasti vähem paindlikult kui ettevõtjad sooviksid. Siiski on konkurentsiamet aja jooksul tunduvalt paindlikumaks muutunud ja saab järjest rohkem aru, milline on ettevõtja argipäev.

Naljakal viisil on sellele kaasa aidanud mitu viimase pooleteise aasta jooksul korraldatud läbiotsimist, kus konkurentsiamet on lähemalt näinud, mismoodi ettevõtted reaalselt toimivad ja millised on kaalutlused, millest inimesed lähtuvad.

Ka see, kuidas läbiotsimisi korraldatakse, on palju muutunud. Alguses olid läbiotsimised väga jõulised ja agressiivsed, inimesed saadeti ühte tuppa, läbiotsijad teise tuppa. Nüüd saadakse aru, et kui kõik töötajad ära saata, ei pruugita ettevõtte IT-süsteemist aru saada ning nii ei jõuta kõigi asjadeni.

Kas leebusavaldusi tasub esitada? See on Eestis kahe otsaga asi. Seda tehakse, aga see tuleb põhjalikult läbi mõelda, sest elu on näidanud, et leebusavalduse esitamisega asi ei piirdu. Konkurentsiametil on õigus ka pärast seda läbiotsimist korraldada. Pealegi kui ettevõte läheb konkurentsiametisse ühe probleemiga, aga hiljem leitakse veel teine ja kolmas, siis need pole leebusavaldusega kaetud.

Mida ettevõtjatele soovitate? Kuna konkurentsiamet on aktiviseerunud, on ettevõtte tegevuse vastavus konkurentsiõigusele põletav teema. Soovitan juhtidel korraldada konkurentsiõiguse koolitus ja seda võimalikult laiale ringile oma töötajatest.

Suured ettevõtted on töötajatele konkurentsiõiguse teemal ka juhendeid koostanud, aga peaaegu eranditult on need välja kukkunud niivõrd keerulised, et neist on isegi advokaadil raske aru saada.

Kuna läbiotsimisi on toimunud palju, siis jurist või õigusliku poole eest ettevõttes vastutav inimene peaks olema enda jaoks läbi mõelnud, kuidas läbiotsimise korral käituda ning millised õigused konkurentsiametil on ja milliseid mitte. Tuleb ennast nõuetega kurssi viia ja uusi teadmisi praktikas rakendada. Vaevalt et keegi meist tahaks läbi elada seda, mida elas läbi näiteks Liviko juht Janek Kalvi.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    02. December 2011, 09:04
    Otsi:

    Ava täpsem otsing