Eesti riigieelarve tasakaal sünnib skeemitades

Peamiselt tekkis arutelu, kas eelarve on liiga optimistlik või miks ei too see kaasa riigi palgal olevate töötajate – õpetajate, kaitseväelaste, politseinike – palgatõusu. Kuid keerukam küsimus – kuidas eelarve eeskujulikku Maastrichti kriteeriumidele vastavasse tasakaalu mahtus – jäi lõpuni lahkamata.

Selgub, et end eeskujuks toov ning Kreeka statistika ja eelarvega sahkerdamist tauniv Eesti kasutab ise süstemaatiliselt erinevaid skeeme. Kõige silmatorkavam on ilmselt olnud töötuskindlustuse makse muutmine maksuks. Nimelt kogutakse makset alandamata järgmisel aastal vähemalt (ilmselt rohkem) 120 miljonit eurot reserve. See omakorda tähendab, et riik võib kulutada samas suurusjärgus raha rohkem, ilma et eelarve väljuks seatud tasakaalust, kuna võetavad lisakulud on n-ö kaetud reservidega. See, et töötukassa raha ei ole mõeldud riigieelarve lappimiseks, ei ole puht juriidiliselt oluline.

Teiseks – kasutatakse süstemaatiliselt riigiettevõtteid. Eesti Energia ja Tallinna Sadamat kasutatakse piltlikult öeldes sularahaautomaatidena. Näiteks esimesel juhul, arvestades ettevõtte monopoolsust, muudetakse riigifima kasum sisuliselt elektrimaksuks. Teisel juhul vähendas valitsus vahetult enne järgmise aasta eelarve vastuvõtmist sel aastal Tallinna Sadama riigieelarvesse makstavaid dividende, kuid vaid selleks, et need järgmisel aastal välja võtta. Sel aastal on riigieelarve tulud olnud prognoositust suuremad ja sadama raha läheb rohkem vaja järgmisel aastal.