Jäämurdja ootab uut aastakümmet?

Eesti jäälõhkumise võimekus sõltub tuntud murdja Tarmo töövõimest. Tarmo on küll tubli, aga tema iga läheneb juba poolsajandile, mis on päris kõrge vanus.

Vajadusel aitavad Tarmot tema töös mõned riigi renditud alused. Paraku on see seotud riskiga, sest meid ümbritsevates vetes kipub jäätumine olema eri riikide üheaegne mure ja tuleb ette olukordi, kus jäämurdmine toppab.Eesti on võtnud endale mitmeid meresõiduohutuse- ja merekeskkonnakaitsealaseid kohustusi, mille täitmine eeldab spetsiaalsete laevade olemasolu: jäämurdmine, õlitõrje, laevateede märgistamine ja merepääste. Lisaks peab riik tagama avamerel avariipukseerimise ja tuletõrjevõimsuste olemasolu.Aastatetagune ulatuslik õlireostus näitas, et suurematel õnnetustel jätab riigi valmisolek soovida. Seetõttu oli jäämurdmise arengukava vastuvõtmine oluline. Veelgi olulisem pidanuks olema tegevuste elluviimine, kuid kahjuks ei ole siiani astutud ühtegi tulemuslikku sammu. Jäämurde võimekuse teema juures ei ole õige arvestada ainult vahetult asjassepuutuvaid ettevõtete – sadamate, operaatorite, meretransporti kasutavate eksporttootjate – huvisid, vaid kogu meretranspordi kulgemisega seotud ettevõtete ahelat. Väidan, et jäämurde küsimuse lahendamisel on oluline tähtsus kogu Eesti majandusele. Samuti regionaalpoliitiline mõju. Arengukava järgi soetatakse aastatel 2006–2013 Soome lahte vähemalt kaks uut jäämurdjat ja Pärnu lahte üks jäämurdja. Sadamate liidu hinnangul on see minimaalne vajadus, mis tagaks mereliikluse toimimise. Praegu on seis selline, et kui uuel eelarveperioodil ei suudeta ELi raha eest jäärmurdjaid osta, siis lükkub probleemi lahendamine järgmisesse kümnendisse.