Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sookvoodid ei sobi börsifirma elu korraldama
Naiste vähene võim ühiskonnas – olgu majanduslik või poliitiline – on tõesti probleem. Aga selle ravimiseks ei sobi ärimaailmas samad meetodid mis poliitikas.
Naisi ja mehi on meie ühiskonnas umbes pooleks, esimesi veidi rohkem. Kuid poliitiline võim on Eestis meeste käes. Parteides on palju naissoost liikmeid, aga erakonna tipus ja valimisnimekirjade eesotsas on neid vähe. Pea ainult meestest koosnev võimuladvik aga ei suuda kunagi tõeliselt naiste huve esindada. Sama kehtib riigiettevõtete kohta – nende naissoost rahastajaid, maksumaksjaid, on sama palju kui mehi, ja seepärast peaks ka juhtkonnas olema rohkem naisi.
Teine lugu on börsifirmadega. Kui näiteks selle ettevõtte investorite seas üldse naisi ei ole, ei pruugi naiste vähesus ettevõtte juhtkonnas ühegi naise huve üldse puudutada. Naissoost investorid võivad vabalt valida, kas soovivad paigutada raha ainult meeste juhitavasse ettevõttesse või mitte. Investorina on valikuvõimalused vabamad kui kodanikuna. Kodanikul on tunduvalt raskem valida, millisesse riiki oma raha anda.
Omaette küsimus on see, kas naisi juhtimisse kaasamata jäädes ei kaota ettevõte naiskliente, sest ei oska nende kui tarbijagrupiga kuigi hästi suhelda. Naised on sageli peres ju need, kes teevad suuremaid ostuotsuseid. Ja naised on ka nõudlikumad tarbijad. Seega on naiste kaasamine tegelikult ettevõtte enda huvides. Aga selle äratundmiseni peaks ettevõtjad jõudma vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt. Sund tekitab ainult viha kogu võrdõiguslikkuse teema vastu ja võib viia selleni, etnaised hakkavad kvoodi alla käivate ettevõtete juhtkondadest eemale hoidma. Nagu on öelnud Kai Realo: “Mina ei tahaks juhina olla see inimene, kes peab alati tõestama, et ta ei ole kaamel või trofeenaine.”
Naisi peab ärisse tooma teisiti. Alustades tüdrukute enesekindlamaks kasvatamisest ja nende “meeste mängumaale” suunamisest. Ja juba täiskasvanud naiste julgustamisest võtta riske ja mitte end piirata mõtetega, et naisel ei sobi näiteks Tallinna Sadama nõukokku kandideerida. Lõpetades sellega, et lapsega kojujäämine – mille ajal kaotavad naised sageli oma varem saavutatud positsiooni – oleks ka meeste ülesanne ja ühiskond peaks seda normaalseks. Kui tüdrukutel ja naistel on häid eeskujusid, hakkavad nad tajuma naise juhirolli normaalsuse, mitte erandina.
Sellised n-ö leebemad lahendused on keerulisemad ja aeganõudvamad kui kvoodi paikapanek. Aga nende efekt on kindlasti ühiskondlikult sügavam ning ka meeldivam – seda mõlema sugupoole jaoks.