Hoolimata plekist kuuerevääril on Euroopal jõudu küllalt

Räägime parem sellest, milliste sisuliste küsimuste üle Euroopa pealinnades arutletakse. Hea ELi tundja Erkki Bahovski kirjutas hiljuti (ÄP 21.09): “Praegu on jõukeskusi mitu, kes kõik on ELi konkurendid. Kui tahta, et EL selles konkurentsis ellu jääks, tuleks liikuda selles suunas, et sisemised otsustus- ja turumehhanismid toimiksid sama tõhusalt kui näiteks USAs, Hiinas, Brasiilias või Indias.” Siit jätkates: praegu käibki täie hooga Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide konkurentsivõime taastamine ja kasvatamine. Toimub see kolmel tasandil – liikmesriikide sees, ELi siseturul ja väliskaubanduses.

Kõige põletavam küsimus on ühisraha euro loonud Maastrichti lepingu vigade parandus. Kui riikide majandus- ja eelarvepoliitikaid teataval määral ei ühtlustata, saab ühisest valuutast fiktsioon – Saksamaal ja Portugalis kehtib eri riskidega, eri intressimääradega euro. Lahendus on kehvemas korras riikide tõsine, isegi pealetükkiv suunamine struktuursete reformide elluviimisele. Sest eks ole nende olukord tingitud peamiselt kahest asjaolust: vähenenud konkurentsivõimest ja kestmatust riigirahandusest.

Selleks suunamiseks ei piisa paraku lihtsalt sõbralikest nõuannetest või Brüsseli koosolekute otsustest. Reeglite täitmine peab olema garanteeritud. Just seda soovivad saavutada Saksamaa ja sarnaselt mõtlevad riigid, ka Eesti, kui ajame karmima kontrolli ja vettpidavamate reeglite asja. Ja just siin on mõtlemise koht kõigile, kes ütlevad: ei, rohkem suveräänsust me Brüsselile küll ära ei anna! Hüva, oletame, et Eesti on oma koja kordapanemisega hästi hakkama saanud ja rohkem kontrollimehhanisme meie peal kasutada pole vaja. Aga kuidas on lugu nendega, kel asjad nii hästi korras pole? Kas on ikka Eesti huvides, et meist hulga suuremad riigid, kelle potentsiaalsed tegemata jätmised mõjutavad kõiki eurotsooni liikmeid, säilitavad neis asjus täie suveräänsuse?

Teine teema on kõiki 27 riiki hõlmava siseturu areng. Mida lihtsam on kaubavahetus 27, varsti 28 riigi vahel, mida lihtsam on inimeste liikumine, ettevõtete asutamine, mida paremad on transpordiühendused, seda suurem majanduslik kasu kõigile osalistele tõuseb. Euroopa Komisjon tuli välja paketiga “Siseturg II”. Eestile on eriti oluline digitaalse siseturu areng, teenuste ühtse turu areng ning kõik, mis seotud inimeste töise liikumise võimalikult lihtsaks tegemisega. Viimane ei tähenda tänapäeval ju kaugeltki üksnes piiriületamise hõlpsust, vaid hõlmab kümneid üllatavalt keerukaks osutunud küsimusi kutsekvalifikatsioonide vastastikusest tunnustamisest (et inimesed saaksid õpitud erialal töötada ka teises riigis) väljateenitud pensioniõiguste ülekandmise võimalusteni.

Ühe algatusena nimetaksin ka Euroopa Komisjoni esitatud ühtse Euroopa müügiõiguse ettepanekut, mille järgi pakutakse tulevikus senistele lisaks uue, 28. müügiõiguse loomist. Ettevõtjal jääks uute partnerite puhul ära kaevumine Luksemburgi, Portugali või Iirimaa müügiõigusse, vaid mõlemapoolsel kokkuleppel saaks kasutada üht ja hästi tuntud õiguslikku režiimi. Eesti on selle ettepaneku tuline pooldaja.

Kolmandaks väliskaubandus, ELi roll ja mõjukus maailmas. Jah, eurokriis on Euroopa mainet murendanud, senise moraalse suurjõu kuvand on kuuereväärile saanud probleemipleki. Siiski oleme ka praegu maailma suurim ja jõukaima turuga majanduspiirkond, mille atraktiivsus kaubanduspartnerina pole sugugi kahanenud. Hoolimata WTO mitmepoolse, Doha vooru seiskumisest (või just selle tõttu) on viimastel aastatel olnud rõõmustavaid arenguid regionaalsete ja kahepoolsete kaubandussuhete arengus. “Kahepoolne” tähendab ELi kontekstis teadagi seda, et 27 liikmesriiki on üks osapool, kuna väliskaubandus on täielikult ühenduse pädevuses. Sõlmitud on vabakaubanduslepe maailma 15. majandusjõu  Lõuna-Koreaga, leppe tekst on kokku lepitud Ukrainaga, töös Gruusia, Moldova ja kaugema Singapuriga, asjad liikumas Kanadaga. Tööd loodetakse alustada Jaapani ning USAga. Pole halb seis.

Eestile on kasulik nendes protsessides aktiivselt osaleda.  Korras riigirahanduse ning eduka kriisist väljumise tõttu kuulatakse meid Brüsseli laudade taga küll. Sõnumid, mida seal öelda, peab aga andma kodumaine debatt Euroopa tuleviku üle.