Lennuvõimetuse õppetund aidaku leida kandvad tiivad

Saatuslik viga. Rahvusliku lennufirma rekordilise prohmaka vaderiks võib pidada Juhan Partsi. Vastaspoolel võib tekkida kiusatus süüdistada eelkõige nõukogu, kuid viimasel näib olevat vaid formaalne roll. On ju nõukogu liikmed ministrite määratud. Veelgi enam, pärast Estonian Airi sisulist tagasiostu oli just minister Parts see, kes n-ö soovitas nõukogul valida esimeheks riskiinvestor Joakim Helenius, ning nii läkski. Viimane oma tiitli vääriliselt mängis täispangale.

Eelmise aasta suvel ametisse määratud Tero Taskila koostas avalikkusele teadaolevalt nõukogule sügiseseks valikuks mitu võimalikku arengustsenaariumi. Tagantjärele näib, et strateegia valikul oldi aga pimestunud, nagu kunagi Ameerika indiaani hõimud võõramaistest klaashelmetest. Seetõttu on nõukogu tagasiastumine igati õigustatud ja ainuvõimalik samm.

Kuid kes ikkagi vastutab? Spordist teame, et võõrleegionäri palgates peab ta olema kohalikust mängijast parem. Sama retoorikat kasutati ka Taskila palkamisel ning eriti tema palga avalikuks tulekul. Kui alguses räägitigi Taskilast kui imemehest, siis mingil ajal sel suvel retoorika muutus. Kõnekas oli peaminister Andrus Ansip astumine palgakriitikute leeri. See oli murdekoht, kus veaparanduseks valiti patuoinas. Sest tegelikult oleks Ansipi valitsus, kus kehtib kollektiivse kaitse ja vastutuse põhimõte, pidanud valede otsuste eest ka endale tuhka pähe raputama. Seni aga määrati Estonian Airi etteotsa uus leegionär, rootslane Jan Olof Palmer. Taskilast kolmandiku võrra vähem teeniv Palmer juhib endiselt, pea kahekordse vahega järgmise ees, Eesti riigifirmade juhtide palgaedetabelit. Et pankrotti vältida, tuleb aga Partsi õppetundide soolane hind ilmselt maksumaksjal kinni maksta.