Pelgupaik Vilsandi saarel

Sõit Papissaarest algab. Paadimees Harri juhib meid tugevate iilide kiuste kolkivate lainete vahelt läbi. Vilsandi juba ootab.

Vilsandile saab siis, kui ilm lubab – plaane tuleb kohandada looduse tujudega. Kavatseme startida kell 10, aga ilm ei luba. Kell 11 ka mitte. Kell 12 on korraks vaiksem ja pead vangutades otsustab Harri pikalt plaanitud reisi ära teha. Kohe määratakse ka tagasisõiduaeg. Selleks uuritakse ilmasaitide prognoose: norrakad, EMHI…

Meie siht on Vilsandi energiamaja, mis saareelanik Monika Salu juhtimisel uuele elule aidatud. Hoone projekteerimisega alustati 2010. aastal ja tuleb vaid imetleda, et 380 m2 suurune hoone kõigest paari aastaga valmis sai. Restaureerimist oli palju, tuli teha valikuid, mida vanast säilitada ja mida uut lisada. Vilsandi energiamaja on oma olemuselt näidisobjekt, kuhu saavad kõik soovijad ekskursioonile tulla: studeerima, kuidas vana maja energiatõhusaks renoveerida, ja arutlema, kas hoones vihmavett kasutada, milline tuulegeneraator valida ning kas maa- ja päikeseküte tasuvad end ära. Moodne energiatõhus maja on Monika Salu töö, aga ka kodu.

Monika ootab juba sadamas. Kummiülikonnas ja kalossides. Uurib möödaminnes, kes naabrimehe auto käima tõmbaks. Siis ronib päevinäinud maastikuauto rooli ning algab sõit läbi lume ja pooljäätunud poriloikude – kodu ootab.

Vilsandi tuletorni teenijate elamu - vahimaja ehk Vilsandi energiamaja juurde jõudes näeme, et võti on ees. “See tähendab, et inimene on saarel,” räägib Monika. “Kui uks on lukus, on elanik Vilsandilt ära.” Põhja-lõuna suunal asuv hoone saare majaka kõrval on karmide loodusjõudude meelevallas. Siin on jahutavalt tuuline isegi siis, kui Saaremaa või mandri rahvas 30kraadise kuuma üle kurdab. Sügistormides peab teenijate majast energiamajaks renoveeritud hoone vastu seisma ekstreemsetele oludele.

Hoone avarates ruumides on tuntav ajaloo kohalolek: sein 19. sajandi teisest poolest pärinevatest tellistest, 7 cm paksustest plankudest õlitatud põrandalauad... Seinad-laed on hoones kaetud savikrohviga. “Alguses kaalusime muinsuskaitse soovitusel ka lubikrohvi, ent lõpuks eelistasime soojusjuhtivuse tõttu siiski savikrohvi, mille värvisime kaseiinvärvidega,” lausub Monika.

Renoveerimine tõi ka häid üllatusi: veidrad laudadega üle löödud uksed pidid esiotsa muinsuskaitse soovil muutumatuks jääma. “Küsisin, kas võin mõne laua lahti võtta ja alla piiluda,” meenutab perenaine. “Lubati, aga tingimusel, et panen laua tagasi, kui alt midagi põnevat ei paljastu,” lisab ta.

Õnneks selgus, et Nõukogude armee ustele löödud laudise all olid peidus algupärased tahveluksed, mis on nüüd maja ehted. “Selles mõttes tegi nõukogude kord midagigi hea – kes teab, kas need uksed oleksid muidu alles,” märgib Monika.

PRIA toetusel toimunud renoveerimisprotsessis oli eesmärk säilitada vana seal, kus võimalik, ent viia ajaloolist hoidev lähenemine kokku energiatõhususega.  Küttekulu taheti minimeerida. “Mullu talvel, ehituse ajal, hoidsime 13 kraadi sooja sees. Eks nüüd ole tegelik seis näha,” lausub Monika.

Vahimaja koosneb kahest osast: 1870. aastatel loodud põhimajast ja 1893. aastal juurde ehitatud laoruumist, kus praegu asub valgusküllane ateljee, mida maja teisest osast eraldavad lükanduksed. Siin saab patsutada 19. sajandi lõpus käsitsi valmistatud tellistest müüri. “Tegelikult olid tellised laotud lae peale ja kaetud liivaga – arvatavasti selleks, et kaitsta majas olijaid lennukilt tulistatavate kuulide eest,” arutleb Monika. “Pärast arupidamist lubas muinsuskaitse neist õnneks müüri laduda ja nüüd pole ilusad kivid enam peidus, vaid igaühele näha,” lisab ta.

Oma jälje on siia 1893. aastal talletanud ka töömehed Peeter ja Eduard. Nende puutahvlile naljaviluks kritseldatud kiri, mis algab sõnadega “kurat teda võtku…”, on nüüd seina müürituna tõusnud hoopis teise auastmesse, kui originaalis mõeldud oli.

Mööblitükid sünniajaga 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus pärinevad peaasjalikult vanakraamipoodidest. Vahimaja puhul oli tegu sisuliselt kasarmuga, seega eelistati sisustades lihtsa vormiga esemeid.