Heidi Vihma • 24. november 2012 kell 5:30

Mix miksib mõnuga Ida ja Lääne maitsemaailmaid

Kui sügise hakul Tallinna vanalinnas esimest korda restoran Mixi märkasin, olin üllatunud, et puhtakujuline fusion veel üldse olemas on – suur rahvusköökide segamisbuum peaks nii meil kui mujal möödas olema.

Sisenemiseks läks vaja omajagu söakust, aknast avanev pilt oli kõike muud kui kutsuv: valged seinad, valge baarilett, viinareklaamid – äärelinna diskobaar, mitte vanalinna restoran. Äärelinnabaari muljet süvendas ka külmade neoontuledega ääristatud menüütahvel.

Nüüd tagantjärgi tean küll, et see esimene, kiiskavvalge ruum oli lounge, päris restoran oli tagatoas ja seal oli märksa hubasem: tumedad seinad, klaaskuulid, värviliste elektrituledega kristalllühtrid ja kaunis siseõuevaade.

Julge maitsete ja vormidega katsetamine

Mix mitte ainult ei miksinud lounge´i ja restorani, Euroopat ja Aasiat, vaid ka menüüsid: oli päevamenüü, oli õhtumenüü ja sushimenüü. Korraga sain kätte sushi- ja päevamenüü ja kui valik oli juba tehtud, siis millegipärast veel ka õhtumenüü – valik missugune!

Kui avaneks võimalus välja anda kõige veidrama nimega roa auhind, siis saaks selle Mixi „marmorjas praad Auberdeen Angus härja kastmega „Diablo“. Härjakaste, milline fantastiline leid!

Inglis- ja venekeelne tõlge andsid selgust: tegemist oli Aberdiin-anguse tõugu veise praega, millel Diablo-nimeline kaste.  Keelelisi leide oli teisigi: „salat „Bufala“ mozzarella juustu ja prantsuse kastmega“ (tähistamas pühvlimozzarella salatit), „kana Tai supp Kookose piimaga“, suppid jm.

Eelroaks valisin „küpsetatud rullid kitsejuustuga“, lisandiks juurviljakarri ja mango-laimi salsa. Ükskõik, mis rulliga tegemist, kitsejuust on alati mõnus, arvasin. Rulle polnudki. Olid hoopis ümmargused kitsejuustuviilud ja nende all – beseepadjakesed. Lisandiks oli roheline köögiviljapüree triip, punased vürtsikad (paprika?) püreetäpid ja oranžikas mangosalsa. Kitsejuust maitses nagu ikka, aga soolakas besee oli küll ülimalt haruldane kitsejuustulisand. Kahjuks mitte enam krõbe, pigem vatise tekstuuriga. Fantaasiarikas – jah, aga maitsev igatahes küll mitte, tegemist oli tõeliselt julge maitsete ja vormide kombinatsiooniga, mida on raske harmooniliseks pidada.

Püüdlik teenindus

Pearoa asemel valisin ühe oma lemmiksupi, tom kha gai. See toodi lauale uhkes topeltserveeringus – supikausi all alus, millel supile sooja andma pidav teeküünal oli küll juba kustunud. Polnud viga, supp oli kuum niigi. Tavapärast köögivilja-kana-kookosekoostist täiendas Mix lendkalamarjaga ja tõesti-tõesti – see sobis sinna. Nagunii kuulub Tai köögi juurde väike kalakastmemaitse - tihke kalamarjakrõmps andiski supile omamoodi iseloomu.

Magustoiduks valisin juustukoogi kuuma kirsikompotiga. Supi taset see ei suutnud saavutada, kook oli tavaline kohvikutoode ja pitsist serveeritud kuum kirsikompott ei parandanud kesist muljet.

Teenindus oli pigem püüdlik kui professionaalne, aga vähemalt toimis. Nagu öeldud, restoraniruum oli üpriski hubane, nii et kui jätkub söakust viinareklaamise lounge´i läbimiseks, võiks Mix sobida vähemalt neile, kes on võtnud eesmärgiks kõiki kohalikke tom kha gai variante kogeda. 

 

Hetkel kuum