Rääkides sihtpunktidest, rõhutakse Estonian Airi ebaõnnestunud liinilende Põhja-Soome. Paraku ei lenda Estonian Air enam ka Tbilisisse, Londonisse, vähendab oluliselt lende Pariisi ja keegi ei räägi suveperioodi populaarsetest liinidest näiteks Veneetsiasse või Barcelonasse. Tbilisi liinilennud olid aga peaaegu välja müüdud, sama seis oli Veneetsia lendudega suvel.

Kliendid on omanikud. Mõistetav, et käputäie äriklientide huvides on liinid Brüsselisse ja Stockholmi, aga suurem enamik eestlasi ei lenda nendesse sihtpunktidesse. Kelle huvides Estonian Air siis lõpuks lendab?

“Estonian Airi klientidele kasumlik lennufirma kindlasti ei meeldi, sest Tallinnast otseühenduste arv jääb sel juhul paratamatult piiratuks,” kirjutas Andrus Aljas, Estonian Airi president aastail 2007–2011. Ent kuidas saab ettevõte liikuda õiges suunas, kui pakutav teenus samal ajal klientidele ei meeldi? Eriti ebaeetiline on see kontekstis, kus need nn kliendid on samal ajal ka maksumaksjatena firma omanikud. Tekib küsimus, missugune on siinkohal Estonian Airi nõukogu vastutus. Tuleb välja, et probleem lahendati Tero Taskila vallandamise, liinilendudest loobumise ja poolte töötajate koondamisega. See on kahtlemata kõige lihtsam, aga samas kõige küündimatum viis äriorganisatsiooni juhtimiseks. Estonian Airi nõukogu otsus oli aga ka Tero Taskila töölevõtmine ja laienemisstrateegia valimine. Probleemide ilmnemisel on liiga sageli löögi all müügi- ja teenindusorganisatsioonid, kuigi vastutus lasub ilmselgelt juhtidel ja omanikel.

Usaldus läinud. Lõpuks taandub küsimus vastutuseks kliendi ees, sest Estonian Airi pilootidest, pardapersonalist ja igapäevasest teenindusest sõltub, kas klient tahab või julgeb selle lennukompaniiga veel lennata.

Millist klienditeenindust ja usaldusväärsust saame oodata firmalt, kes koondas just pooled töötajad? Miks tunnustab majandusleht strateegiat, mis jätab kliendid ilma nii teenusest kui ka teenindusest?