Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Palgakasvu vale vedur paneb ohuvilet laskma
Keskmine palk kasvas aasta varasemaga võrreldes kolmandas kvartalis 5,7%. Tõsi, reaalpalk vaid 1,9%. Arvestades, et võrreldes 2008. aasta tipuga on reaalpalgad endiselt ligi 4% võrra madalamad ning palga kasv on kooskõlas tootlikkuse kasvuga, on see kindlasti hea uudis.
Kuid Äripäeva teeb murelikuks, et järgmisel aastal kiireneb palga kasv eelkõige avalikus sektoris, millele viitas SEB Panga majandusanalüütik Ruta Arumäe. Nii kipub palga kasvu veduriks saama sarnaselt buumiajaga erasektori asemel avalik sektor. Ja seda olukorras, kus avaliku sektori keskmine palk on niigi kõrgem kui erasektoris.
Muret jagab ka Eesti Pank, kes novembri alguses tööturu ülevaate esitlemisel tõi tähtsana eraldi välja, et avaliku sektori palga kasv ei tuleks riigieelarve tasakaalu jõudmise kiiruse ega muude majanduse kasvupotentsiaali seisukohalt oluliste valdkondade rahastamise arvelt.
Ühelt poolt on mõistetav, et palgalisa vajavad näiteks nii õpetajad kui ka politseinikud. Kuid probleem, millele oleme viidanud ka varem, seisneb selles, et valitsus külvab raha valimatult. Endiselt riigikogus arutlusel olev 2013. aasta riigieelarve suurendab Andrus Ansipi juhitud valitsus valimatult kõigi ministeeriumide valitsemisalade palgafondi 4,4 protsenti, seadmata ühtegi prioriteeti.
Samuti nõustume, et palgakasv sisemiste ressursside arvel ehk teisisõnu tootlikkust parandades on mõistlik ja põhjendatud. Seetõttu on tervitatav, et ametnike arv on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Näiteks eelmisel aastal ligi 3%. Kuid seegi muudatus jääb poolikuks, kui ei tehta tõhusaid reforme. Nii töötab umbes iga neljas eestlane avalikus sektoris. Uuringu järgi asetas see meid Euroopa Liidu riikide edetabelis viimasesse, kõige suurema avaliku sektori osakaaluga kolmandikku. Ülepaisutatud avalik sektor vähendab omakorda riigi konkurentsivõimet.
Loomulikult peab Eesti areng olema suunatud madalalt tootlikkuselt ja palgalt vastassuunas – kõrgele tootlikkusele ja palgale. Kuid selline muutus ei saa toimuda hüppega ega riigisektori vedades.
See ei välista, et avalik sektor võiks näidata erasektorile efektiivsemaks muutmisel eeskuju. Kuid kahjuks ei ole ta seda siiani suutnud. Ilmekas on näide, et jämedalt töötab avalikus sektoris umbes 50 protsenti teenistujaid, kelle brutopalk on vabariigi keskmisest madalam. Seegi tõestus ja viide eelkõige vähesele efektiivsusele ja lahendust vajavale probleemile.
Eelnevat arvesse võttes mõjubki kiirenev palga kasv häiresignaalina. Sest reformide toppamise tõttu saab palga kasv avalikus sektoris toimuda parimal juhul erasektoriga sünkroonis. Tõsi, mitte ainult surve, vaid eelkõige palkade tõusu ootus on olemas. Selge, et tööhõive kasvuga on kasvanud ka palgalootused. Isegi töötute hulgas. Näiteks kui 2010. aastal oli nõus kuni 450eurose palgaga tööle asuma 60% töötutest, siis selle aasta esimesel poolel oli see osakaal töötute seas 35%.
Samas vastupidiselt avalikule sektorile kavatseb eraettevõtetest lähikuudel palka tõsta vaid 34%, selgus CV Keskuse iga-aastasest tööturu uuringust. Tulevalt aastalt ootavad ka Eesti suuremate pankade analüütikud küll palgakasvu jätkumist, kuid seda mõõdukas tempos.